1. Doris Kareva Koostas: Gretel Persidski Tartu Forseliuse Gümnaasium 10. klass Juhendaja: Helja Kirber

2. “ Doris” Temast maha jäänud jälgi loevad, kel juhtub olema seesama tee. Ja mõned pilavad ja mõned poevad. See puutub teda, teiseks küll ei tee. Ta jätkab ikka oma jäljerada. Liig tujukas, et olla Lemmik Loom. Ja kuigi teda püüti kodustada, jääb talle lõpuni tema kassiiseloom. “Päevapildid” (1978)

4. Doris Karevat enim mõjutanud luuletus too much love of living, from hope and fear set free, and thank, with brief thanksgiving, whatever gods may be, that no life lives forever, that dead men rise up never, that even the weariest river winds somewhere safe to sea...

6. “ Und nägin ma maailmast” See meeletu mind püüdis ümbritseda, ühtida mu kujutluse kallastega Ei, ma sosistasin; ei, ma otsin muud – ma otsin ootamatut, otsatut kui universum – uut ning virgutavat sulaolemust. Oo maailm, ole suurem! Palusin. (---) “Maailma asemel”(1992)

7. Nii siis sündis, vastus, mille pärisin, mu purustas; mind valgus pimestas, maailma põhjast purskav plahvatus mu lootust kiht-kihilt lõhestas ja tuline, mind muutis tundmatuseni Hindüksi, värisev ja alasti, ma ärkasin – ning tähed sadasid. Argkirglikuna sirutasin käe. Ja naerma plahvatasin, mõistes und, mis nägin maailmast – und armastusest; und. “Maailma asemel”(1992)

9. “ Tunnistaja” Vaikselt viibis elavate hulgas, vaatas, tundis, pani tähele. Õhtul süütas lambi lauanurgas - vari langes valgele lehele – ta kirjutas: Ma tunnen kaasa. Vastu klaase peksis pimedus, rõske, raske rusutuse-aasta, pidev, painav, rõhuv pinevus… Jah, ta nägi. Sinna polnud teha. Maailm märatses ja oigas. Palavik pures, raputas tema keha, kätt, mis kirjutas: mu olevik Doris Kareva koostatud luulekogust “Aastaajad eesti luules” (1999)

12. Ja ma armastan Sind, sest ma armastan Sind. Milleks kohtuda – Sa oled minule õhk. Kõikjal kohal. Doris Kareva “Mandragora” (2002)

14. Ma pean Sulle helistama. Puud püsivad raagus, väljas ei vähimat värvi, vaikus paisumas sees. Ma pean Sulle helistama. Ma ei helista Sulle. Ei lainete rüütel, ei leekide kuninganna – tühjuse kuningas täna on täiusekaart. Ma ei helista sulle. Aga värin ei vaibu, võpe ei lõpe. Jääpalavik on mind haaranud, keeris viib, kutsub, kannab. Helisen üleni, meeleheitlikult tühjas maastikus, üksi ja ikka. “Lõige”(2007)