1. EKSPRESSIONISM JA „DIE BRÜCKE“
Foovidega algas Lääne-Euroopa kunstis uus suund, mida nimetatakse üldiselt
EKSPRESSIONISMIKS. Järjekindlale „väljendusele“ hakkasid rõhuma just foovid. Nendega
samaaegselt tekkis väljenduslik kunst ka SAKSAMAAL. Enamasti kasutataksegi terminit
„ekspressionism“ just saksa (ja sellega sarnase) väljenduskunsti kohta. Järjekindel
impressionism polnud saksa kunstis kunagi läbi löönud. Sakslastele meeldis pildile
juurdemõeldav tähendus ja sümboolika. Seetõttu olid sajandivahetuse noorte radikaalsete
kunstnike eeskujudeks Edvard Munch, postimpressionistid, eriti van Gogh, keskaegne ja
Kaug-Ida kunst. Saksa ekspressionism jätkas romantismi põhimõtteid ja vastandus nii
naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik-sümbolistlikule kallakule saksa maalikunstis.
Ekspressionistid koondusid kahte rühmitusse: aastal 1905 Dresdenis asutatud ja aastal 1913
laiali läinud DIE BRÜCKE (Sild) ning aastail 1911-1913 Münchenis tegutsenud Uus
Kunstnike Ühendus, mis nimetas endid BLAUE RAITER. Terminit „ekspressionism“ (pr. k.
expression e. väljendus), hakati laiemalt kasutama aastal 1910 Berliinis asutatud ajakirja Der
Sturm ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringis.
Ekspressionistid loobusid tegelikkuse jäljendamisest ja ka mulje jäädvustamisest, ka ei
huvitanud neid maalilisus ja ilu. Nad pidasid oluliseks kunstniku mõtte ja elamuse
väljendamist. Et saavutada suuremat väljendusrikkust, kujutatavat sageli lihtsustati või isegi
moonutati.
Kunsti abil väljendati isiklikke neuroose, ärevust ning 1914. aastal sõjani viinud majandusliku
ja ühiskondliku pinge ees mässu tõstva teadvuse (inimese) seisundit. Pärast natside
võimuletulekut kuulutati ekspressionism „taandarenenud kunstiks“ ning paljud kunstnikud
emigreerusid USA-sse. Pärast II maailmasõda tõstsid ameerika kriitikud ja kollektsionäärid
ekspressionistliku kunsti taas au sisse.
TUNNUSJOONED
Kuigi nii prantsuse kui ka saksa kunstnikud rääkisid „väljendamisest“, oli see, mida
väljendati, üsna erinev. Matisse ja teised foovid tahtsid väljendada eelkõige rahulikku

2. õnnetunnet, rõõmu nägemisest. Saksa ekspressionistide eneseväljenduse põhisisuks oli
rahutus, ühiskonnakriitika ja maailmavalu.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse
püüdsid nad väljendada inimeste ja esemete deformeerimise teel. Nad lihtsustasid, üldistasid
või lausa moonutasid joonistust, kasutasid teravaid, isegi tooreid värvikontraste (nt. sinine-
oranž), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati
punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna
faktuurseks.
Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega, mille taga aimdub sisemine
piin ja traagika. Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus, nad väljendasid
selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat, keskenduti enam
figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli sageli tasakaalust
väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede anatoomiliste detailide
moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja pead). Inimest ümbritsev
loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia,
dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.
„Brücke“-rühma kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga. Nende lemmiktehnikaks olid
litograafia ja puulõige (arhailine efekt), millele nad andsid ilmeka ja üldistatud joone. Ka
graafikat iseloomustab dramaatiline elamuslikkus.
KUNSTNIKUD
DIE BRÜCKE
● EMIL NOLDE (1867-1956)
Maalis religioossetel teemadel, samuti natüürmorte ning primitiivselt ja kirglikult müstilisi
maastikke.
Teoseid: „Prohvet“ (1912), „Ärritatud inimesed“ (1913).

3. ● ERNST LUDWIG KIRCHNER (1880-1938)
Kirchner jättis Die Brücke loomingusse olulise jälje. Tema pildimaailm on seotud inimese ja
tema emotsioonidega. Inimene kuulub kokku loodusega ning loodus omandab tihti ohtliku ja
vaenuliku värvingu. Väljenduslaadilt on ta väga sarnane foovidega, olles siiski tunduvalt
kirglikum. Tema pildid on üles ehitatud teravate sakiliste nurkadega vormide diagonaalsele
liikumisele ja puhaste värvilaikude irriteerivale kooslusele. Väga palju vastandas oma
maalides ühiskonna eliiti ja heidikuid. Alates aastast 1907 viljeles ta puugravüürist lähtuvat
nurgelist ja lamendatud vormidega stiili. Berliinis olles maalis ta kunstlikku ja tühja
linnakeskkonda.
Teoseid: „Autoportree sõdurina“ (1915), „Naised Berliini tänaval“ (!913).
● KARL SCHMIDT-ROTTLUFF (1884-1976)
Tema oli grupi kõige jõulisem ja looduselähedasem liige, teda ei huvitanud eriti
intellektuaalsed probleemid. Tema monumentaalsed maalid püüdsid edasi anda looduse
vormide lihtsust ja võimsust. Peale sõda süvenesid tema kunstis religioossed tendentsid,
lemmikmotiivideks sai kannatav Kristus, kelle kaudu kunstnik vaatles inimest
transtsendentaalselt positsioonilt.
Teoseid: „Sissesõidutee“ (1910), „Vestlused surmast“ (1920).
● EGON SCHIELE (1890-1918)
Ekspressionismi juhtfiguuriks Austrias oli skandaalne kunstnik Egon Schiele. Schiele
ammutas väga palju eeskujusid Gustav Klimti kunstist (mõlemad Viini Sessiooni grupis).
Samas on ta oma väljenduselt palju jõulisem ja karmim. Schiele lemmikmotiiviks on inimene,
keda ta kujutas tihti väga provokatiivsetes stseenides, figuurid on sageli nälginud ja sünged.
Schiele suutis kokku viia erootika ja surma allegooriad. Tema joon on sageli väga
minimalistlik ja jõuline, eriti joonistustes.
Teoseid: „Surm ja neitsi“ (1916), „Perekond“ (1918), „Embus“ (1917).

4. KIRJANDUST
● N. Lyntoni „Moodsa kunsti lugu“ lk. 34-47 (VÄGA HEA JA HUVITAV TEKST!!!)
Juske, Kangilaski... „20. sajandi kunst“ lk. 23-26
Loe E. H. Gombrichi „Kunstilugu“ lk. 567-570.
● Reinhard Steiner „Egon Schiele“ (TASCHEN)
● Netist:
http://www.ocaiw.com/index.php.
http://www.artburst.com/
http://www.usc.edu/schools/annenberg/asc/projects/comm544/index.html.
http://www.artlex.com/
http://www.artcyclopedia.com/