1. Intelligentsus ja selle mõõtmine Intelligentsuse mõiste ja teooriad Irina Šulgina Tammiku Gümnaasium 2011
2. Intelligentsus Intelligentsust on difineeritud kui üldist võimekust käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime ( Wechsler, 1975) Tihti rõhutatakse, et intelligentsus kujutab endast eelkõige kohanemisvõimet ( aga kas see peaks tähendama kõigega toimetulekut oma kultuuri piires või edukust ka võõras kultuurikeskkkonnas?)
3. Charles Spearman (1863-1945) Inglise psühholoogi teooria järgi võib intelligentsus sisaldada nii üldvõimekust kui ka mitmesugust spetsiifilist võimekust, kusjuures üldine võimekus mõjutab testitulemusi ka spetsiifiliste võimete alal.
4. Raimoind Cattell (1905-1998) USA psühholoog nägi erisusi just üldvõimekuses. Ta leidis kaks teineteisest põhimõtteliselt erinevat intelligentsuse vormi – fluiidne ja kristalliseerunud intelligentsus
5. Fluiidne (ehk voolav) intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi. Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes asjades. Fluiidne int-se haripunkt saabub inimesel 20. eluaasta paiku, hiljem järgneb müningane langus. Kristalliseerunud int-s kasvab aga kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne.
12. 2. Kogemuslik komponent hõlmab kogemuste mõju intelligentsusele. Korduvas situatsioonis võime oma teadmisi ja kogemusi kasutada automaatselt, kuid uuelaadsed olukorrad nõuavad teistsugust lähenemist. See komponent sarnaneb Cattelli fluiidse ja kristalliseerunud intelligentsusega.
13. 3. Seotus väliskeskkonnaga on intelligentsuse avalik külg. Eri kultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid, näiteks on Lääne kultuuris olulisel kohal keelealane võimekus, traditsioonilistes kultuurides aga ruumis orienteerumise võime.
14. Intelligentsus peab olema praktiline. Tähenduse annab talle ainult mingi kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.