Se ha denunciado esta presentación.
Utilizamos tu perfil de LinkedIn y tus datos de actividad para personalizar los anuncios y mostrarte publicidad más relevante. Puedes cambiar tus preferencias de publicidad en cualquier momento.

Bioloogia

39.137 visualizaciones

Publicado el

Publicado en: Tecnología, Empresariales

Bioloogia

  1. 1. Bioloogia Eksami küsimused vastused 2008
  2. 2. Pilet 1 1. Organismide keemiline koostis. Makroelemendid. Mikroelemendid. Anorgaanilised ained organismis. Vee funktsioonid. Vee funktsioonid : rakus – hea lahusti ja osaleb enamikus keemilistes reaktsioonides *Vesi on orgaaniliste ainete üheks oksüdatsiooniproduktiks ja moodustub kõigi organismide rakkudes hingamise käigus *hoiab kehatemperatuuri, osaleb termoregulatsioonis. *kaitsefunktsioon – pisarad eemaldavad võõrkeha *tagab ainevahetust ehk metabolismi *tagab raku siserõhu ehk turgori Kõige enam on rakkudes hapnikku, süsinikku ja vesinikku. Need kuuluvad kõiki orgaaniliste ühendite koostisse. Vähem on rakkudes lämmastiku, fosforit, väävlit. Et organismid vajavad neid suhteliselt suurtes kogustes, nim. neid makroelementideks (98%): O, P, H, N, C, S
  3. 3. Mikroelemendid (2%): K, Cl, Ca, Na, Mg, Fe Zn, Cu, I, F – mikroelemendid (üliväikestes kogustes) Kokku on avastatud 16 keemilist elementi, mis esinevad küll väga väikestes kogustes, kuid on siiski hädavajalikud enamiku organismide normaalseks elutegevuseks. Keemiliste ühendite keskmine sisaldus rakkudes : Anorgaanilised ained: vesi 80 % Teised anorgaanilised ühendid (soolad) 1,5 % Orgaanilised ühendid: valgud 14 % Lipiidid 2 % Sahhariidid 1 % Nukleiinhapped: DNA 0,4 % RNA 0,7 %
  4. 4. <ul><li>Positiivselt laetud ioonid ehk katioonid - H+, NH+, K+, Na+, Ca+2, Mg+2, Fe+2, Fe+3 </li></ul><ul><li>Negatiivselt laetud ioonid ehk anioonid – OH-, HCO-3, CO-23, H2PO-4, HPO-24, Cl-, I- </li></ul><ul><li>C (süsinik) </li></ul><ul><li>H (vesinik) – osaleb vesiniksidemete moodustamisel. Mida rohkem on vesinikku ühendis, seda energiarikkam ta on. </li></ul><ul><li>O (hapnik) – kindlustab hingamise. Tugev oksüdeeria. </li></ul><ul><li>N (lämmastik) – esineb aminohapetes. Esineb ATP (DNA, RNA) nukleiinhapetes </li></ul><ul><li>P (fosfor) – esineb nukleiinhapetes (DNA, RNA) </li></ul><ul><li>S (väävel) – esineb aminohapetes </li></ul><ul><li>Na+, Ka+ - reguleerivad vee tasakaalu. Osalevad närviimpulsi tekkes. Kindlustavad transpordi protsessid rakutasandil. </li></ul><ul><li>Mg – keskne element klorofüllimolekulis. Temast sõltub marjade küpsus </li></ul><ul><li>Ca (kaltsium) – kuulub luude koostisse fosfaatidena [Ca3(PO4)2] ja karbonaatidena [CaCO3] </li></ul><ul><li>Vananedes fosfaatide, karbonaatide hulk tõuseb. Kindlustab lihaste töö. Ca puudumisel tekivad krambid. Osaleb verehüübimisprotsessides. </li></ul><ul><li>Fe (raud) – kuulub hemoglobiini molekuli koostisse. Seob ja transpordib hapnikku. Heem on raua ühend, mis annab verele punase värvuse.Heem on punaverelibledes. </li></ul><ul><li>I (jood) – osaleb kilpnäärmehormooni türoksiini sünteesis. Puudusel kujuneb välja kilpnäärme haigus struuma. </li></ul>
  5. 5. 2. Sugurakkude areng. Sugurakud arenevad meioosi käigus. Meioos – raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda. Tekivad gameedid ehk sugurakud või eosed. Kromosoomide arv suureneb 2 korda – 2n diploidne (46) Kromosoomide arv väheneb 2 korda - n haploidne (23) Emassugurakud - munarakud Isassugurakud – spermid (spermatosoidid) Spermatogenees – on spermide areng mehel. Toimub munandite väänilistes seemnetorukestes. Spermide esmasteks eellasteks on spermatogoonid. Seemneraku arengut spermatogoonist küpse spermini nim. spermatogeneesiks . Spermatogoonid hakkavad munandites mitoosi teel paljunema alles suguküpsuse saabudes. Nad kasvavad ja läbivad meioosi. Seejärel kujunevad neist viburitega varustatud spermid – igast spermatogoonist 4 spermi. Valminud seemnerakus talletatakse munandimanuses. Spermatogenees võib pidevalt kulgeda mehe kõrge vanuseni.
  6. 6. Ovogenees – munarakkude areng naisel. Munarakud valmivad munasarjades. Nende eellasteks on ovogoonid. Nende paljunemine lõpeb looteeas. Esimene jagunemine toimub tüdruku esimese eluaasta lõpuks. Seejärel munarakkude areng peatub kuni suguküpsuse saabumiseni. Puberteedieas munaraku eellaste meioos jätkub tükliliselt – see toimub korraga ainult ühes, harva kahes või enamas rakus. Seega võib meioosi esimene profaas kesta kümmekonnast aastast mitmekümne aastani. Protsessi käigus tekib 3 polotsüüti, need rakud on viljastumisvõimetud. Üks ainuke viljastumisvõimeline rakk tekib. Polotsüüdid hukuvad. Protsess on tsükliline ja intervall on keskmiselt 28 päeva. Kestab kuni menopausini (45-55a.)
  7. 7. 1.Sahhariidid. Sahhariidide ehitus ja ülesanded. Mono-, oligo- ja polüsahhariidid. Orgaanilised ühendid organismis: Kõige tähtsamad Biomolekulid (leidub organismis suurtes kogustes) – sahhariidid, valgud, lipiidid, nukleiinhapped Bioaktiivsed ained (orgaanilised, shuteliselt vähe, aga mängivad suurt rolli – ensüümid, hormoonid, vitamiinid Süsivesikud ehk sahhariidid – funktsioonid *annavad energiat – energeetiline funktsioon 1g süsivesikuid = 17,6 KJ *ehituslik funktsioon – süsivesikud kuuluvad organismide koostisse *talituslik – *kaitsefunktsioon – *varuaine funktsioon – Pilet 2
  8. 8. <ul><li>Sahhariidid ehk süsivesikud on orgaanilised ühendid, mille koostises esinevad süsinik, vesinik ja hapnik(C, H, O). Nad jaotatakse mono-, oligo- ja polüsahhariidideks . Mono- ja oligosahhariidid on magusamatiselised, siis nim. neid ka suhkruteks. </li></ul><ul><li>Monosahhariidid – ehk lihtsuhkrud, süsiniku aatomite arv molekulis on 3 – 6. esinevad tsüklilisel kujul. Väga aktiivsed ained. Viiesüsinikulistest monosah. on olulisemad riboos ja desoksüriboos. Need kuuluvad nukleiinhapete koostisse. Kuuesüsinikulistest suhkrutest on looduses glükoos ehk viinamarjasuhkur ja fruktoos ehk puuviljasuhkur. Need on organismide põhilised energiaallikad. Rohelistes taimedes moodustub glükoos fotosünteesi tulemusena, loomorganismid saavad seda toidust. Glükoosi järkjärgulisel oksüdatsioonil süsihappegaasi ja vee molekulideni vabaneb energia, mis talletatakse energiarikastesse ehk makroergilistesse ühenditesse. Salvestatud energiat kasutavad organismid elutegevuses. </li></ul><ul><li>Oligosahhariidid - koosnevad 2 – 3st monosahhariidi molekulidest. Glükoosi ja fruktoosi omavahel liitumisel saame sahharoosi, mis on roo- ja peedisuhkru peamine koostisosa. Linnasesuhkur ehk maltoos koosneb kahest glükoosijäägist. Piimas sisalduv oligosahhariid laktoos ehk piimasuhkur on disahhariid, mille molekul koosneb glükoosist ja galaktoosist. Organismid kasutavad oligosahhariide energia saamiseks. </li></ul>
  9. 9. <ul><li>Polüsahhariidid – kõrgmolekulaarsed ühendid. Kõik polüsahhariidid on biopolümeerid mille monomeerideks on monosahhariidide molekulid. Põhilised looduslikud polüsahhariidid on tärklis, tselluloos, glükogeen. Fotosünteesi tulemusena moodustunud glükoosi varud talletatakse taimede säilitusorganites (mugulas, sibulas, risoomis). Kui fotosüntees pidurdub või lakkab (nt. talvel puhkeperioodil), siis kasutavad taimed tärklist energia saamiseks. Selleks lagundavad nad tärklise uuesti glükoosi molekulideks. Lisaks tärklisele suudavad taimed glükoosi molekulidest sünteesida veel teisi polüsah.- tselluloosi. See võib moodustuda kuni poole puitunud varrega taimede massist, sest tselluloos on nende rakukesta peamine koostisaine. Loomorganismides säilitatakse glükoosivarud peamiselt maksas ja lihastes loomse tärklise ehk glükogeeni molekulidena. </li></ul>
  10. 10. <ul><li>2. Organismide paljunemine. </li></ul><ul><li>Kõik organismid peavad paljunema, sest muidu surevad organismid välja. </li></ul><ul><li>Kõigi liikide isendid paljunevad kas sugulisel või mittesugulisel teel. </li></ul><ul><li>Sugulisel paljunemisel saab uus organism enamasti alguse viljastunud munarakust. Viljastumisel ühinevad sugurakud võivad pärineda ühelt (iseviljumine) või kahelt vanemalt (ristviljastumine). Viimasel juhul ühendab järglane mõlemalt vanemalt pärit geneetilise info. Sama liigi eri populatsioonide isendid võivad omavahel ristuda, kuid eriliikide esindajad tavaliselt ei ristu. Kui see siiski toimub, on järglased enamasti steriilsed (hobune + eesel = muul). Sellisel juhul ei ole muul omaette liik. Ristumisel viljakate järglaste andmine on üks olulisemaid liigi tunnuseid. Mittesugulisel paljunemisel pärineb uus organism alati ühest vanemast. Võib toimuda kas eoseliselt või vegetatiivselt-pooldumisega (bakterid), pungumine (hüdra, pärmseened). </li></ul><ul><li>Eostega – (seened, sõnajalad, samblad). Kottseente hõimkonda kuuluvatel seeneliikidel arenevad eosed rakusiseselt – eoskottides (pintselhallik, punaliudik). Kandseente eosed arenevad rakuväliselt selleks kohanenud rakkudel – e oskandade l (sirmikud, puravikud). Enamasti kuuluvad need viljakeha koostisse. Taimeriigis paljunevad eostega sammal- ja sõnajalgtaimed. Karusamblal moodustuvad eosed taimede tipuosas paiknevates eoskupardes. Eosest areneb eelniit, millest mõne aja möödudes kujuneb varre ja lehtedega taim. </li></ul>
  11. 11. <ul><li>Maarjasõnajalal moodustuvad eosed lehtede alakülgedel paiknevates eospesades. Mulda sattunud eosest areneb eelleht, millel moodustuvad sugulise paljunemise organid ja nendes sugurakud. Munaraku viljastumine saab alguse sugulisel paljunemisel. Sammalde ja sõnajalgtaimede elutsüklis vahelduvad eoseline ja suguline paljunemine. </li></ul><ul><li>bakterid, protistid, seened, osa selgrootutest, paljud taimeliigid – paljunevad vegetatiivselt </li></ul><ul><li>bakterid jagunevad kaheks otsepooldumise teel. DNA kahekordistumine. Järgnevalt sünteesitakse raku keskossa raku membraanid ja –kestad ning koos sellega moodustub kaks tütarrakku. </li></ul><ul><li>Pärmseened paljunevad pungumisega . Vahetult enne seda toimub pärmirakus DNA kahekordistumine ja moodustunud tütarrakud saavad ühesuguse kromosoomistiku </li></ul><ul><li>Samblikud paljunevad rakise tükikese abil. Katteseemne taimed annavad sageli järglasi risoomide, mugulate, sibulate, varre- või lehetükikeste abil. </li></ul><ul><li>Loomariigis on vegetatiivne paljunemine (pungumine, pooldumine) levinud alamates rühmades: käsnadel, ainuõõssetel, lame- ja ümarussidel, okasnahksetel. Selgroogsed loomad mittesuguliselt ei paljune. Merisiiliku tükeldamisel võib igast osast areneda uus loom, kuid looduses ta sel viisil iseseisvalt ei paljune. </li></ul><ul><li>Vegetatiivne paljunemine võimaldab suhteliselt lühikese ajaga saada arvuka geneetiliselt ühtliku järglaskonna (kartulite paljundamine mugulatega, kalanhoe kasvatamine lehtedest, aedmaasikate saamine võsunditega) vegetatiivne paljundamine on iseloomulik mitmeaastastele õistaimedele, ühe- ja kaheaastaste taimede hulgas seda enamasti ei esine. </li></ul>
  12. 12. Pilet 3 <ul><li>1.Lipiidid. Lipiidide ehitus ja ülesanded. Liitlipiidid. Fosfolipiidid. </li></ul><ul><li>Rasvad ehk lipiidid on orgaanilised ühendid (rasvad, õlid, vahad, steroidid). Ei lahustu vees, kuid lahustuvad mitmetes orgaanilistes lahustites (alkohol ja eeter). </li></ul><ul><li>Lipiidid on organismide energiaallikaks. Nende oksüdeerimisel vabaneb kaks korda rohkem energiat (38,9 kJ/g) kui sama koguse sahhariidide või valkude lagundamisel. </li></ul><ul><li>Mitmetel talveuneks valmistuvatel loomadel koguneb sügisel naha alla paks rasvakiht, mis kevadeks peaaegu kaob (pruunkaru kasutab talveune ajal rasvkudet energia saamiseks. Veelise eluviisiga imetajatel on nahaalune rasvakiht energiavaruks ja aitab ka vältida keha liigset jahtumist külmas vees ning annab neile voolujoonelise kehakuju. Rasvkude ümbritseb ka kõhuõõnes siseorganeid ja kaitseb neid kahjulike välismõjude eest. </li></ul><ul><li>Lihtlipiidid ehk rasvad - on propaantriooli (glütserooli) ja rasvhapete estrid. Mida rohkem on rasvhappejääkides kaksiksidemeid, seda vedelam rasv on. Vedelad rasvad ehk õlid esinevad nii taimede kui ka mitmete loomade rakkudes. </li></ul><ul><li>Lihtlipiidide ühinemisel teiste keemiliste ühenditega moodustuvad liitlipiidid ( fosfolipiidid – rakumembraani koostises esineva fosfaatrühma sisaldav lipiid. Lipiidi molekul, milles üks rasvhappe jääk on asendunud fosfaatrühmaga.). </li></ul><ul><li>Steroidid – molekul on tsükliline. Kõige tuntum steriod – kolesterool. Esineb kõikides loomarakkudes. Sünteesitakse sapphappeid, vitamiine, suguhormoone. Kolesterool koos teiste ühenditega lupjab veresoonte seinu. Põhjustab ateroskleroosi. </li></ul><ul><li>Puuviljadel ja lehtedel taimne vaha; mesilasvaha – loomne vaha. </li></ul>
  13. 13. <ul><li>2.Mendeli I seadus. </li></ul><ul><li>Ülesanne – siniste silmadega mees on abielus naisega, kellel on pruunid silmad. Perekonnas on sinisilmne laps. Milline on tõenäosus, et järgmisena sünnib selles perekonnas pruunide silmadega laps, kui on teada, et pruun silmade värvus on dominantne tunnus ? </li></ul><ul><li>Mendeli I seadus. </li></ul><ul><li>Homosügootsete vanemate ristamisel saadakse I põlvkonnas genotüübilt identsed ja fenotüübilt sarnased järglased. </li></ul><ul><li>Fenotüüp – välimus </li></ul><ul><li>Genotüüp – kromosoomides olev geenide kogum. </li></ul><ul><li>Monohübriidne ristamine on ristamine, kus vanemad erinevad ühe tunnuse poolest. </li></ul><ul><li>Geen – DNA lõik, mis määrab ära kindla tunnuse </li></ul>
  14. 14. Pilet 4 <ul><li>1.Valgud. valkude ehitus ja ülesanded. Valgu erinevad struktuurid. Denaturatsioon. Renaturatsioon </li></ul><ul><li>Valgud on orgaanilised ühendid, biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid. </li></ul><ul><li>Aminohapped on amforeersed ühendid. </li></ul><ul><li>Kõigi aminohapete koostisse kuuluvad aluseliste omadustega aminorühm (-NH2) ja happeliste omadustega karboksüülrühm (-COOH). Molekuli ülejäänud osad (tähistatakse R-ga) aga varieeruvad kõigil 20 aminohappel. Sellest tulenevadki nende mitmesugused keemilised omadused. </li></ul><ul><li>Valgu molekulis aminohappejääkide vahel on peptiitside. Valgu süntees toimub ribosoomides. </li></ul><ul><li>Valgu aminohappelist järjestust nimetetakse esimest järku struktuuriks (primaarstruktuur). Seal paiknevad aminohappe jäägid kindlas järjekorras. </li></ul><ul><li>Esimest järgu struktuuri keerdumisel tekib teist järku struktuur. Valgu molekul meenutab spiraali. Keerdude vahel on vesiniksidemed. </li></ul><ul><li>Kui spiraal kokku keerdub tekib kolmandat järku struktuur ehk gloobula (ruumilise ehitusega valk). Kui ühes molekulis paikneb 2 või rohkem valgu molekuli, siis tekib neljanda järgu struktuur. </li></ul><ul><li>Denaturatsioon – protsess, mille käigus hävitatakse valgu kõrgema järgu struktuurid. Säilivad esimese järgu struktuurid. Põhjustavad: temperatuur, ultraviolettkiirgus, vibratsioonid, keemilised ühendid (happed, alused). </li></ul><ul><li>Renaturatsioon – valgu struktuurid taastuvad. </li></ul>
  15. 15. <ul><li>Valgu ülesanded - </li></ul><ul><li>reguleerivad reaktsioonide kiirust (ensüümid). (süljes esinev valk amülaas lagundab tärklist. </li></ul><ul><li>ensüümiline funktsioon </li></ul><ul><li>ehituslik funktsioon (valgulise ehitusega nahatekised – karvad, suled, küünised, sõrad) </li></ul><ul><li>transportfunktsioon (juhivad kindlat tüüpi molekule; hemoglobiin kannab hapniku kõikidesse kudedesse) </li></ul><ul><li>retseptorfunktsioon (edastavad väliskeskkonna infot raku sisemusse; amööb liigub toiduosakeste suunas, kingloom eemaldub keedusoola kristallist; toidu maitse tundmine </li></ul><ul><li>regulatoorne funktsioon (insuliin, mis reguleerib vere suhkrusisaldust) </li></ul><ul><li>kaitsefunktsioon (veres moodustuvad antikehad) </li></ul><ul><li>liikumisfunktsioon (algloomade, viburite ja ripsmete liikumine) </li></ul><ul><li>energeetiline funktsioon (valkude täielikul lagundamisel vabanev energia on kasutatav organismi teistes elutegevusprotsessides. </li></ul>
  16. 16. <ul><li>2.Fotosüntees. fotosünteesi tähtsus. </li></ul><ul><li>Fotosüntees – assimilatsiooni protsess, mis toimub kloroplastides. </li></ul><ul><li>Rohelised taimed fotosünteesivad süsihappegaasist ja veest suhkru molekule. Selleks kasutavad nad valgusenergiat. Fotosünteesi lisaproduktina eraldub molekulaarne hapnik. </li></ul><ul><li>Fotosünteesi toimimiseks peab valguskiirgus jõudma taime rohelistes osades asuvate kloroplastideni. Nende sisemuses asuvad klorofülli molekulid ergastuvad valgusenergia toimel. Fotosünteesi kiirus sõltub süsihappegaasi konsentratsioonist õhus, temperatuurist, taime liigist, taime füsioloogilisest seisundist, valgusest jne. </li></ul><ul><li>Fotosünteesi võib jagada kaheks: </li></ul><ul><li>* valgusstaadium - reaktsioonid toimuvad ainult valgusenergia mõjul. Reaktsioonid toimuvad kloroplastide sisemembraanides. Klorofülli molekulid moodustavad koos teiste ühenditega fotosüsteeme, mis koosnevad klorofüllidest, valkudest ja pigmentidest. </li></ul><ul><li>Valgusstaadiumis muundub valguseenergia keemiliseks energiaks. Toimus ATP süntees. </li></ul><ul><li>Pimedusstaadiumi reaktsioonid – toimuvad kloroplastide stroomades tsükliliselt. Süsihappegaasi süsinikust tekib glükoos. Glükoosist tekib tärklis. </li></ul><ul><li>Tähtsus: </li></ul><ul><li>*eralduv hapnik on vajalik organismide hingamiseks </li></ul><ul><li>*saab alguse mitmete lipiidide ja aminohapete süntees </li></ul><ul><li>*valgusenergia muundatakse keemiliste sidemete energiaks </li></ul><ul><li>*atmosfääris esinev hapnik on Maal ümbritseva osoonikihi püsimise aluseks. </li></ul><ul><li>*tagab süsiniku ja hapniku ning teiste keemiliste elementide ringe </li></ul><ul><li>*tekib orgaaniline ühend </li></ul>
  17. 17. Pilet 5 <ul><li>1.DNA. DNA ehitus ja ülesanded. Komplimentaarsusprintsiip. DNA primaarstruktuur. DNA sekundaarstruktuur. DNA replikatsioon. </li></ul><ul><li>DNA – biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleodiidid. </li></ul><ul><li>Iga desoksüribonukleodiid koosneb: </li></ul><ul><li>*fosfaatrühm </li></ul><ul><li>*desoksüriboos </li></ul><ul><li>*lämmastikalus </li></ul><ul><li>lämmastikalused võivad olla: </li></ul><ul><li>*adeniin A </li></ul><ul><li>*guaniin G </li></ul><ul><li>*tsütosiin C </li></ul><ul><li>*tümiin T </li></ul><ul><li>DNA monomeerid erinevad lämmastikaluse poolest. Seetõttu nimetatakse neid nende lämmastikaluse järgi. DNA molekuli omadused sõltuvad nukleodiidide järjestusest ja nende hulgast. </li></ul><ul><li>DNA primaarstruktuur – nukleodiidid paiknevad kindlas järjekorras. (esimest järku struktuur) </li></ul><ul><li>DNA sekundaarstruktuur – DNA molekul on keerdunud kruvikujuliselt biheelikuks. </li></ul><ul><li>Kolmanda järku struktuur – DNA molekul moodustab koos teiste ühenditega molekuli. </li></ul><ul><li>DNA nukleodiidide liitumisel tekib 1 ahel. </li></ul><ul><li>DNA molekul koosneb aga kahest omavahel ühinenud ahelast. Ahelate ühinemisel kehtib komplimentaarsusprintsiip A=T G=C </li></ul><ul><li>Komplimantaarsusprintsiip – kindlate lämmastikaluste paardumine nukleiinhapete (DNA ja RNA) molekulides, mis põhineb vesiniksidemete moodustumisel. </li></ul>
  18. 18. <ul><li>Replikatsioon on matriitsüntees, mille tulemusena saadakse ühest DNA molekulist kaks ühesuguse nukleotiidse järjestusega DNA molekuli. Replikatsioon on kõigis organismides toimuv universaalne molekulaargeneetiline protsess, mis tagab rakujagunemise käigus päriliku info võrdse ülekande lähterakust tütarrakkudesse. Replikatsioon toimub iga kord enne raku jagunemist – see leiab aset nii mitoosi- kui ka meioosieelselt kõigis päristuumsetes organismides. </li></ul><ul><li>Ensüüm keerab DNA biheeliksi järk-järgult lahti ja sünteesib karüoplasmas olevatest nukleodiididest kummagi esialgse ahela kõrvale uue. </li></ul><ul><li>DNA tähtsus organismis: </li></ul><ul><li>*säilitab pärilikuse informatsiooni </li></ul><ul><li>*annab päriliku informatsiooni edasi </li></ul>
  19. 19. <ul><li>2.Rakuteooria põhisesiukohad. </li></ul><ul><li>kõik organismid on rakulise ehitusega – (taimed, loomad - rakulise ehitusega) </li></ul><ul><li>uus rakk saab alguse olemasolevast rakust selle jagunemise teel – (1.rakud tekivad ainult rakkudest; 2.uued rakud tekivad üksnes jagunemise teel; 3.organismide kasv ja areng põhinevad rakkude jagunemisel) </li></ul><ul><li>rakkude ehitus ja talitlus on vastastikuses kooskõlas – (teatava talitlusega organite ja kudede rakkudel on neile iseloomulik kuju ja ehitus) </li></ul>
  20. 20. Pilet 6 <ul><li>1.RNA. RNA molekuli ehitus ja ülesanded. </li></ul><ul><li>RNA – ribonukleiinhape </li></ul><ul><li>RNA – biopolümeer, mille monomeerideks on ribonukleodiidid. RNA koosneb ühest ahelast. </li></ul><ul><li>Ribonukleodiid koosneb : </li></ul><ul><li>*fosfaatrühmast </li></ul><ul><li>*riboosist </li></ul><ul><li>*lämmastikalusest </li></ul><ul><li>lämmastikaluseks võib olla : </li></ul><ul><li>*adeniin A </li></ul><ul><li>*guaniin G </li></ul><ul><li>*tütosiin C </li></ul><ul><li>*uratsiil U </li></ul><ul><li>RNA nimetus sõltub lämmastikalusest (A, G, C, U) (guaniinfosfaat, adeniinfosfaat jne) </li></ul><ul><li>Monomeeride ühinemisel tekib RNA molekul, mis koosneb ühest ahelast. RNA molekulide omadused tulenevad monomeeride järjestusest ja hulgast molekulis. Nukleodiidide järjestust molekulis nimetatakse RNA esimest järku struktuuriks (primaarstruktuur). </li></ul><ul><li>Ülesanded: </li></ul><ul><li>*mRNA – informatsiooni RNA – toob geneetilise informatsiooni raku tuumast ribosoomidesse, kus toimub valgu süntees. </li></ul><ul><li>*tRNA – trantsport RNA – toob aminohappeid tsütoplasmast ribosoomidesse. </li></ul><ul><li>*rRNA – ribosoomi RNA – kuulub ribosoomide koostisse ja osaleb valgu sünteesis. </li></ul>
  21. 21. <ul><li>2.organismide looteline areng </li></ul><ul><li>viljastumisjärgse sügoodi rakukest ei võimalda enam teiste seemnerakkude tungimist munarakku. Sügoot hakkab mitoosi teel kiirelt jagunema ja selle tulemusena moodustub loode ehk embrüo. Sellega algab organismi looteline areng ehk embrüogenees . (pärisimetajatel emasorganismis, lindudel ja roomajatel koorega ümbritsetud munas) </li></ul><ul><li>Katteseemnetaimede embrüonaalne areng algab munaraku viljastumisega ja lõpeb idu moodustumisega seemnes. Embrüogeneesis kujunevad välja taime vegetatiivsete organite algmed: idupung, idujuur, iduvars, iduleht. Seemne kujul võib taim üle elada ka kasvuks ebasobivad keskkonnatingimused ja säilida idanemisvõimelisena alates mõnest nädalast (pajul) kuni mitmesaja aastani (lootosel). Seemne idanemisega algab taime lootejärgne areng. </li></ul><ul><li>Inimese embrüogenees: </li></ul><ul><li>36 tundi pärast viljastumist hakkab sügoot naise organismis mitoosi teel kiiresti jagunema - lõigustuma. See algab juba munajuhas ning jõuab lõpule emakas. Tulemusena moodustub kobarloode (moorula). Loomariigis on enam levinud osaline lõigustumine, inimesel esineb täielik lõigustumine. </li></ul><ul><li>Järgnevalt paigutuvad embrüo rakud ümber ja areneb blastotsüst . See vorm vastab alamate selgroogsete põisloote (ehk blastula) staadiumile. Blastotsüsti sein koosneb ühest rakukihist. Selle ühel poolusel on tihedam rakukobar – embrüoplast . Sellest arenebki loode. Ülejäänud rakukiht moodustab hiljem välise lootekesta – kõldkesta (ehk koorioni). Järgneva arengu käigus kujuneb veel kaks sisemist lootekesta: kusekott (ehk allantois) ja vesikest (ehk amnion). </li></ul>
  22. 22. <ul><li>Umbes 6. – 7. päeval pärast viljastumist kinnitub embrüo emakaseinale. Kõldkest ja emaka limaskest kasvavad kokku ja moodustavad platsenta . See ühendab emasorganismi areneva lootega. Platsentat läbivad veresooned, mis varustavad embrüot hapniku ja toitainetega ning juhivad välja ainevahetuse jääkproduktid. Lisaks sellele eritab platsenta naissuguhormoone - östrogeeni ja progesterooni, mis takistavad uute munarakkude küpsemist rasedusperioodi lõpuni ja tagavad raseduse normaalse arengu. </li></ul><ul><li>Blastotsüsti staadiumile järgneb karikloote (ehk gastrula) moodustumine. Algselt koosneb karikloode kahest rakukihist. Neid rakukihte nim. lootelehtedeks . Varase karikloote staadiumis on eristatavad välimi ne looteleht (ehk ektoderm) ja sisemine looteleht (entoderm). Peagi moodustub välimise lootelehe rakkudest embrüo välispinnale vagu – ürgjutt , mis muutub servadelt kokku kasvades närvitoruks, millest hiljem arenevad pea- ja seljaaju. Osa ürgjuti ümbruse rakke liigub välimise ja sisemise lootelehe vahele ning moodustab keskmise lootelehe (mesoderm). </li></ul><ul><li>Igast lootelehest arenevad kindlad organid ja organsüsteemid: </li></ul><ul><li>*Väliskiht (ektoderm) – nahk, närvisüsteem, meeleelundid, juuksed, karvad, kabjad, küünised </li></ul><ul><li>*sisemine (entoderm) – seede- ja hingamiselundkond </li></ul><ul><li>*keskmine (mesoderm) – tugi- ja liikumiselundkond – luud ja lihased, vereringeelundkond, erituselundkond. </li></ul><ul><li>Kõikidel loomadel moodustuvad samadest lootelehtedest samad elundid ja elundkonnad. </li></ul><ul><li>Kolmanda arengunädala lõpuks on embrüo u. 3 mm pikkune ja alanud enamiku elundkondade kujunemine, 22. päeval alustab tööd süda. Umbes samal perioodil algab silmade areng. </li></ul>
  23. 23. <ul><li>Eri liikide loodete omavaheline võrdlus näitab, et imetaja embrüo sarnaneb algselt kala lootega, seejärel kahepaikse ja roomaja omaga ning lõpuks omandab imetajale omased tunnused. Seega läbitakse ontogeneesi alguses liigi evolutsioonilise arengu ehk fülogeneesi etapid. Sellist loote arengu iseärasust nim. biogeneetiliseks reegliks. Seal tuleb silmas pidada, et mõned evolutsioonilise arengu etapid võivad loote arengu käigus vahele jääda ja arenev embrüo ei sarnane mitte täiskasvanud vormidega, vaid nende loodetega. </li></ul><ul><li>Tegurid mis põhjustavad väärarengut: </li></ul><ul><li>*bioloogilised – haigused, doksiinid toidust, ema väär- või vaegtoitumine, e,a nakkushaigused (punetised, HIV) </li></ul><ul><li>*füüsikalised – vibratsioonid, kiirgus, mehhaaniline surve </li></ul><ul><li>*keemilised – alkohol, suits, ravimid, kemikaalid, mürkained </li></ul><ul><li>sünnitus algab emakaseinte perioodiliste kramplike kokkutõmmetega – algavad tuhud, algul 15-20 min vahedega, hiljem mõne minuti järel. Sel etapil emaka kael ja tupp laienevad, lootekestad purunevad ja algab lapse väljutamine. Loote norm. asend – pea, seejärel keha. Vastsündinut emaga ühendanud nabanöör lõigatakse ja laps vabastab karjumisega hingamisteed limast ja alustab hingamist. </li></ul>
  24. 24. <ul><li>Pilet 7 </li></ul><ul><li>1.Eukarüoot. Rakutuuma ehitus ja ülesanne. Kromosoomide ehitus. </li></ul><ul><li>Eukarüoot – e. päristuumne rakk. Rakus on üks või mitu tuuma. (ainuraksed, seened, loomad, taimed) </li></ul><ul><li>Viirused ei ole rakulise ehitusega !!!! </li></ul><ul><li>Rakk on ümbritsetud rakumembraaniga, sisemus on täidetud tsütoplasmaga, milles leidub erinevaid organelle. </li></ul><ul><li>Tsütoplasma – poolvedel plasma. Vett 60-90%. Vees lahustunud orgaanilised ja anorgaanilised ühendid. Anorgaanilised ühendid esinevad katioonide ja anioonide kujul (tagavad püsiva pH rakus). Orgaanilistest ainetest esineb valke, lipiide, süsivesikuid, nukleiin- ja aminohappeid. </li></ul><ul><li>Tsütoplasmas on ka erinevad gaasid ja pigmendid. Tsütoplasma on pidevas liikumises. </li></ul>
  25. 25. <ul><li>Rakutuum – tavaliselt raku keskel ümar või ovaalne. Tuum on ümbritsetud kahe membraaniga, membraanides on poorid, nende kaudu toimub ainete liikumine tuumavõi sealt välja. Tuum on täidetud karüoplasmaga , mis sisaldab vett, RNA-d, DNA-d ja teisi anorgaanilisi ja orgaanilisi ühendeid. Tuumas asuvad kromosoomid . Tuuma tähtsaimad komponendid. Mittejagunevas rakutuumas kromosoome pole näha. Enne raku jagunemist nad keerduvad kokku. Kromosoomide arv ja kuju on ühe liigi piires muutumatu. Inimese keharaku tuumas on 46 kromosoomi. Kromosoomid paiknevad paaride kaupa, ühe paari kromosoome nim. homoloogilisteks. Kromosoomid koosnevad DNA-st ja valkudest. Sugurakkudes kromosoomide arv on 23. Tuumas on üks või mitu tuumakest, kus toimub rRNA sünteesja ribosoomide moodustamine. </li></ul><ul><li>Tuuma funktsioon: </li></ul><ul><li>*reguleerib kõiki rakus toimuvaid protsesse </li></ul><ul><li>homoloogilised kromosoomid sisaldavad samu pärilikke tunnuseid määdavaid geene. Erandi moodustavad mehe sugukromosoomid (tähistatakse X ja Y). Need on erineva suurusega, samuti ei ole nad geenide sisalduselt homoloogilised. </li></ul>
  26. 26. <ul><li>2.dihübriidne ristamine. </li></ul><ul><li>Ülesanne – ühevärvilisus domineerib laigulise üle ja must värvus pruuni üle. Ristati ühevärviline must pull pruunilaigulise lehmaga. Milline oli vanemate genotüüp, kui 50% järglastest olid ühevärvilised mustad ja 50% mustalaigulised ? </li></ul><ul><li>Dihübriidne ristamine – ristamine, mille korral vanemad erinevad kahe tunnuse poolest. </li></ul>
  27. 27. Pilet 8 <ul><li>1.Rakumembraan. rakumembraani ehitus ja ülesanded. Fagotsütoos. Pinotsütoos. </li></ul><ul><li>Kõik rakud on ümbritsetud rakumembraaniga. Membraani paksus on 0,01 nanomeetrit. Membraan eraldab raku sisekeskkonda väliskeskkonnast, kaitseb seda kahjulike mõjutuste </li></ul><ul><li>Rakumembraan koosneb: fosfolipiidid (2 kihti) ja nende vahel on valgud, välispinnal paiknevad süsivesikud, membraanid sisaldavad ka kolesterooli. </li></ul><ul><li>Päristuumsete rakkude sisemuses on samuti membraanseid struktuure. Tsütoplasmat läbib membraanidest moodustunud kanalikeste süsteem. Neid mööda liiguvad ained raku ühest osast teise. Membraanidega on ümbritsetud ka rakutuum ja mitmed rakuorganellid. Rakusisesed membraanid on sarnased välismembraaniga: fosfolipiidne kaksikkiht, millega on seostunud mitmesugused ülesandeid täitvad valgud. </li></ul>
  28. 28. <ul><li>Membraani funktsioonid: </li></ul><ul><li>*kaitsefunktsioon – välismõjude eest </li></ul><ul><li>*ümbritseb rakku ja säilitab raku kuju </li></ul><ul><li>*väliskeskkonna ja sisekeskkonna eristamine </li></ul><ul><li>*osa loomarakkude membraanid täidavad liikumisfunktsiooni </li></ul><ul><li>*fagotsütoos – selle käigus satuvad tahked ained organismi </li></ul><ul><li>*pinotsütoos – vedelad ained satuvad organismi (raku sisse) </li></ul><ul><li>*ainete transport – passiivne transport : toimub valkude kaasabil, ei vaja täiendavat energiat </li></ul><ul><li>aktiivne transport : osalevad transportvalgud, protsess vajab täiendavat energiat. </li></ul><ul><li>*osmoos – selle teel läbivad membraani vedelikud. Vee molekulid läbivad rakumembraani madalama sisaldusega lahusest kõrgema sisaldusega lahusesse. </li></ul><ul><li>*diffusioon – selle käigus läbivad rakumembraani gaasid. See protsess on sama liikumisega nagu osmoos. </li></ul>
  29. 29. <ul><li>Membraani ehituses olevad transportvalgud osalevad ainete aktiivses transpordis. Need valgud juhivad läbi membraani vaid kindlaid ühendeid. Lisaks nendele on ka retseptorvalgud, mis osalevad raku infovahetuses väliskeskkonnaga. Retseptorvalgud seovad rakku ümbritsevast keskkonnast erinevaid molekule (nt. hormoone) ja vallandavad seejärel mitmesuguseid rakusiseseid boikeemilisi reaktsioone. Kõige selle tulemusena muutub raku sisetalitlus vastavalt väliskeskkonna muutustele. </li></ul><ul><li>Fagotsütoos – raku sisse satuvad tahked ained (amööb toitub fagotsütoosi teel). Kui aineosake jõuab rakumembraanile, sopistub see sisse ja omastatav aine liigub membraaniga ümbritsetud põiekeses tsütoplasmasse. </li></ul><ul><li>Pinotsütoos – raku sisse satuvad tahked ained (vedelikes lahustunud aineid). </li></ul>2.Ülesanne. AB-vererühmaga mees on abielus naisega, kellel on B-rühma veri. Perekonnas on A-vererühmaga tütar. Milline on tõenäosus, et sellesse perekonda järgmisena sündiva lapse vererühm on AB ? Tihti osaleb populatsioonis ühe tunnuse määramisel rohkem kui kaks alleeli. Sel juhul dominantne tunnus võib domineerida või puudub. Sellist nähtust nim. polüalleelsuseks. Ilmneb vererühmade määramisel.
  30. 30. Pilet 9 <ul><li>1.loomarakk </li></ul><ul><li>Raku organellid: </li></ul><ul><li>*tsütoplasmavõrgustik – rakuorganell, mis koosneb kanalitest, tsisternikestest, põiekestest. Tuuma välismembraan on alati ühenduses tsütoplasmavõrgustikuga. Selle funktsioon: mööda tsütoplasmavõrgustikku toimub rakus ainete liikumine. </li></ul><ul><li>Karedapinnalisel tsütoplasmavõrgustikul paiknevad valke sünteesivad organellid – ribosoomid. Nende tõttu näibki membraanistik karedana. </li></ul><ul><li>Siledapinnalise võrgustiku membraanidel paiknevad ensüümid, mis võtavad osa lipiidide ning sahhariidide sünteesist. Selle tulemusena moodustunud ained liiguvad mööda kanalikeste ja tsisternikeste süsteemi erinevatesse rakuosadesse. </li></ul><ul><li>*ribossomid – kõige väiksemad organellid. Funktsioon: valgu süntees. </li></ul><ul><li>Polüsoom on ühe mRNA- molekuliga seotud ribosoomide kogum. </li></ul><ul><li>Ribosoom on kaheosaline, mõlemad osad koosnevad ribosoomi- RNA (rRNA) ja valgu molekulidest. Ribosoomid pannakse kokku rakutuumas olevates tuumakestes. Peale sünteesi liiguvad nad läbi tuumamembraanide pooride tsütoplasmasse. Seal kinnitub osa neist tsütoplasmavõrgustikule. </li></ul><ul><li>*lüsosoom – ühekihilise membraaniga ümbritsetud põiekesed. Nad moodustuvad Golgi kompleksist. Funktsioon: mittevajalike ainete lõhustamine. </li></ul><ul><li>*Golgi kompleks – koosneb tsisternidest, põiekestest, kanalikestest, mis on kõik omakorda ümbritsetud membraaniga. Golgi kompleksis toimub valkude lõplik töötlemine ja pakkimine põiekestesse. Osaleb ka rakumembraani uuendamises ja taimerakkudes rakukesta moodustamises. </li></ul>
  31. 31. <ul><li>*mitokondrid – on ümbritsetud kahe membraaniga. Välismembraan on sile. Sisemembraan kurruline. Kurrud moodustavad harjakesi . Harjakeste vahel on maatriks, milles on DNA, RNA ja ribosoomid (valke sünteesitakse mitokondri sees olevates ribosoomides). Funktsioon: mitokondrid varustavad rakku energiaga. </li></ul><ul><li>Mitokondrid vajavad hapniku, et viia lõpuni glükoosi ja teiste ainete lagundamine. Protsessi käigus eraldub süsihappegaas. Koos sellega vabaneb energia, mis osaliselt kasutatakse makroergiliste ühendite (ATP) sünteesiks. Mitokondrite arv sõltub raku füsioloogilisest aktiivsusest, mida enam energiat rakk vajab, seda rohkem on selles mitokondreid. </li></ul><ul><li>*tsütoskelett – koosneb niitjatest valkudest. Moodustab tsütoplasmas võrkja struktuuri, mis ühendab omavahel rakumembraani, tuuma välismembraani, tütoplasmavõrkustiku ja enamiku raku organelle. Tsütoskeletti võib lugeda raku tugi- ja liikumissüsteemiks. Tsütoskeleti koostisse kuuluvad valgud (fibrillid, mikrofilamendid, mikrotuublid) võimaldavad rakkudel muuta oma kuju. Selleks peavad valgud kas lühenema või pikenema. Mõnedele rakkudele annab tsütoskelett pinotsütoosi- ja fagotsütoosivõime. </li></ul><ul><li>*tsentrosoom – koosneb kahest teineteise suhtes risti paiknevast silindrilisest tsentrioolist. Kumbki tsentriool koosneb mikrotuubulitest. Tsentrosoom paikne rakutuuma läheduses. Funktsioon: osaleb raku jagunemisel. </li></ul><ul><li>2.Ülesanne. Hemofiiliahaige mees on abielus terve naisega. Perekonnas on hemofiiliahaige tütar. Kui suur on tõenäosus, et perekonda sünnib järgmise lapsena hemofiiliat põdev poeg ? </li></ul>
  32. 32. Pilet 10 <ul><li>1.Taimerakk. Taimeraku ehituslikud iseärasused. </li></ul><ul><li>Taimerakk erineb loomarakust: </li></ul><ul><li>*ainuomaste organellide – plastiidide – esinemine. Plastiid – ovaalsed organellid, mis annavad taimede eri osadele erineva värvuse. Vastavalt neis sisalduvatele pigmentidele eristatakse: rohelisi kloroplaste, kollaseid või punaseid kromoplaste ja värvusetuid leukoplaste. </li></ul><ul><li>Kloroplastid – sisaldavad rohelist pigmenti klorofülli, mis on oluline fotosünteesiprotsessis. Kloroplastid paiknevad peamiselt lehtede rakkudes. Kloroplast on ehituselt sarnane mitokondriga. Ümbritsetud on kahe membraaniga. Kloroplasti sisemuses paiknevad membraanidest moodustunud kotjad moodustised – lamellid. Need on paigutunud üksteisega kohakuti ja moodustavad lamellide kogumikke. Lamellide membraanides on klorofülli molekulid. Kloroplasti sisemuses on DNA, RNA ja valgu molekule, samuti on ka ribosoomid, mis sünteesivad sellele organellile vajalikke valke. </li></ul><ul><li>Kromoplastides – sisalduvad pigmendid karotinoidid annavad taimede viljadele punase, kollase, oranži värvuse. Neid leidub ka kroonlehtedes. Erksavärvilised õied on putukatele rohkem nähtavad. Ka viljade puhul on silmatorgatav värvus teiste organismide ligimeelitamiseks (linnud levitavad seemneid jne). </li></ul><ul><li>Leukoplastides – pigmente ei ole ja tihti sisaldavad nad varuaineid. Nt. kartulimugulate leukoplastidesse koguneb taime tärklisevaru. </li></ul><ul><li>*vakuoolid – membraaniga ümbritsetud põiekesed, mis sisaldavad mitmesuguseid varu- ja jääkaineid. Nad moodustuvad Golgi kompleksi põiekestest või tsütoplasmavõrgustikust. Seetõttu on nad lüsosüümide sarnased. Noortes taimerakkudes on mitu väikest vakuooli, vananedes tekib nende liitumisel üks suur tsentraalvakuool. See võtab enda alla enamiku raku sisemusest. </li></ul>
  33. 33. <ul><li>Ülesanded: eelkõige taimeraku veemahutid, mis sisaldavad ka mitmeid varuaineid. Mõnedes taimede lihakates viljades sisaldab vakuool ka suhkruid ja org.aineid (viljade magus maitse), mis meelitavad teisi organisme ligi. Vakuoolidesse kogunevad ka ainevahetuse jääkproduktid või ühendid, mis on taimtoidulistele loomadele ebameeldiva maitsega või mürgised. See on vastavate liikide kaitsekohastumus. </li></ul><ul><li>Kui puitunud varrega taime toestavad põhiliselt rakukestad, siis rohtsete varte püstise asendi säilitamises on oluline osa rakkude siserõhul, et vakuoolides on lahustund ainete kontsentratsioon kõrgem kui ümbritsevas keskkonnas, siis tekib osmootne rõhk, mis avaldab survet nii tsütoplasmale kui ka rakumembraanile ja –kestale. Turgor – taime siserõhk. Veepuudusel kasutab taim ära vakuoolides oleva vee, turgor langeb ja selle tulemusena taim närbub. Kui aga taime kasta, või vette asetada, siis liigub vesi osmoosi teel uuesti vakuoolidesse ning turgor taastub. </li></ul><ul><li>*lisaks rakumembraanile on taimerakk ümbritsetud tiheda rakukest aga. </li></ul><ul><li>Kest takistab taimeraku liikumist, on paljudele ainetele läbimatu ja paksenedes põhjustab raku sisemuse hävimise. </li></ul><ul><li>Ülesanded: tugifunktsioon – eriline roll on tugikoe rakkudel. Sõnajalg-, katteseemne- ja paljasseemnetaimedel kuuluvad tugikoe rakud juhtkimpude ehitusse, kus nad moodustavad puidu- ja niinekiudusid. Kuna juhtkimbud ulatuvad juurtest nii varte kui ka lehtedeni, siis toestavad nad sellega kogu taime. Tselluloosist koosnevad rakukestad loovad vastupidavaid tugisüsteeme (ranniksekvoia 112 m). </li></ul>
  34. 34. <ul><li>Kaitsefunktsioon : rakukesta koostisesse kuuluvad tselluloos ja teised biopolümeerid on väga vastupidavad nii mehhaanilistele kui ka kliimateguritele. Puitunud varte välispinnale moodustuval korkkoel on oluline roll. Selle rakud paiknevad tihedalt üksteise peal. Nende kestad on sedavõrd paksenenud, et täiskasvanud rakus on tsütoplasma koos organellidega hävinenud. Korgikihis puuduvad poorid ja seetõttu ei saa vesi ega gaasid seda läbida. Selleks, et tüve sisemuses paiknevatel kudedel säiliks gaasivahetus, moodustuvad korkkoesse spetsiaalsed avad – lõved. Need asendavad õhulõhesid. Lisaks korgile areneb ka teine kaitsev kiht – korp. see koosneb surnud rakkudest, mis järk-järgult pinnalt tükkidena lahti tulevad. </li></ul><ul><li>Trantsportfunktsioon : Erinevalt loomorganismidest puudub taimedel vereringe. Seda asendab juhtkude. Selle osad - trahheed ja trahheiidid – on moodustunud rakukestadest. Omavahel ühinenud juhtkoe rakkude otsmised kestad lagunevad ja nii tekivad pikad torujad moodustised. Koos tugikoe rakkudega moodustunud juhtkimpude võrgustik ühendab taime kõiki organeid ja soodustab nendevahelist liikumist. </li></ul><ul><li>Taimeraku kesta põhiline koostisosa on tselluloos. Noore taimeraku kest on küllalt suure veesisaldusega, suhteliselt õhuke ja elastne. Kesta läbivad arvukad poorid. Vesi ja selles lahustunud gaasid ning madalmolekulaarsed ühendid saavad difusiooni ja osmoosi teel kesta vabalt läbida, kuid suured makromolekulid sellest läbi ei pääse. Raku vananedes kest pakseneb kuni mõnekümne mikromeetrini, veesisaldus langeb, poorid ahenevad. Rakukest muutub ainetele üha raskemini läbitavaks, mõne aja möödudes raku tsütoplasma ja organellid hävivad. </li></ul><ul><li>2.Kirjutage DNA-lõigule vastav mRNA-lõik ja selle alusel koodipäikest kasutades valgusünteesil kasutatavad aminohapped vastavas järjekorras. </li></ul>
  35. 35. Pilet 11 <ul><li>1.Prokarüoot. Bakteriraku ehituslikud iseärasused. Bakterite kuju ja suurus. Spoorid. Bakterite paljunemine ja tähtsus. </li></ul><ul><li>Prokarüoot – puudub rakutuum. </li></ul><ul><li>Bakteritel puudub membraanidega piiritletud rakutuum ja seetõttu moodustavad nad omaette eeltuumsete ehk prokarüootide rühma . Bakterite mõõtmed on 0,1 kuni 25 nm (kõige väiksemad on mükoplasmas – 0,1-0,3 ?m ja põhjustavad hingamisteede haigusi. Kõige suuremad on soolestikubakterid 0,6 mm). Väliskujult on nad: kerabakterid ehk kokid, pulkbakterid ehk batsillid, spiraalsed bakterid e. spirillid, keeritsbakterid e. spiroheedid, punguvad ja jätketega bakterid ning niitjad bakterid. Bakterid saavad elada üksikult, kuid tihti jäävad nad pärast pooldumist omavahel seotuks ja moodustavad rakukogumikke või erineva pikkusega ahelaid. Vaatamata sellele on nad ikkagi üherakulised organismid . </li></ul><ul><li>Bakter on ümbritsetud ühe rakumembraaniga, mõnel ka kaks. See koosneb valkudest, lipiididest. Membraanist väljapoole jääb bakteritele iseloomuliku ehituse ja koostisega kest. See koosneb peamiselt polüsahhariididest, kuid on ka valke ja lipiide. Kest ei ole nii jäik kui taimedel ning see võimaldab rakul suuremaks kasvada. Kest täidab peamiselt kaitsefunktsiooni. Mõnedel bakteritel on kest kaetud karvakestega, teistel aga varustatud ühe või mitme viburiga, mis on valgulise ehitusega. Karvakeste abil kinnituvad bakterid kasvuks sobivatele pindadele ja seostuvad üksteisega. Viburid on liikumiseks. Mõnedel bakteritel eritab kest täiendava limakapsl i. See on kaitseks ja hõlbustab liikumist. </li></ul>
  36. 36. <ul><li>Mitmed bakterid on organismidele ohtlikud, kaasaarvatud inimestele, põhjustades tervisehädasid, mis võivad lõppeda ka surmaga. Selliseid baktereid nimetatakse patogeenseteks. Nende tõvestav toime tuleneb väliskeskkonda eritatavatest mürkainetest – bakteritoksiinidest. </li></ul><ul><li>Bakteritel ei ole rakutuuma. Seda asendab tuumapiirkond , milles paikneb rõngasjas kromosoom. See koosneb ühest DNA-molekulist, millel vabu otsi ei ole. Bakteritel on vaid üks kromosoom, milles geenide arv ulatub enamasti kuni kuue tuhandeni. Enne bakteri jagunemist rõngaskromosoom kahekordistub. Nii jääb paljunemise järgselt kummassegi tütarrakku endiselt üks kromosoom. Lisaks rõngaskromosoomile on bakteri tsütoplasmas tihti mõned väiksemad DNA rõngad, mida nim. plasmiidideks. Plasmiidid sisaldavad geene, mis vajalikud bakteri kasvukeskkonna eripärast tulenevate ensüümide sünteesiks. Need aitavad lagundada ümbritsevas keskkonnas leiduvaid orgaanilisi aineid. See on vajalik bakteri toitumiseks, aga tihti ka elutegevusele kahjulike ainete lagundamiseks või nende toime vältimiseks. Nii nt. sisaldavad plasmiidid geene, mille põhjal sünteesitud valgud võimaldavad bakteritel elada antibiootikumide keskkonnas. Geenid võivad liikuda rõngaskromosoomist plasmiididesse ja sealt tagasi. Mittevajalikud plasmiidid lagundatakse vastavate ensüümide poolt. Selle tulemusena muutub nii plasmiidide kui ka neis sisalduvate geenide arv. </li></ul>
  37. 37. <ul><li>Eeltuumse raku sisemuses puuduvad membraanidest koosnevad rakustruktuurid ja nendega ümbritsetud organellid. Seega ei ole bakteritel tsütoplasmavõrgustikku, Golgi kompleksi, kloroplaste, mitokondreid, tsentrosoom, tsütoskelett. Tsütoplasma ringleb bakteris vähem kui pärsituumses rakus ja ainete kandumine raku ühest osast teise toimub valdavalt difusiooni teel. Valgusüntees toimub ka bakterites ribosoomides. Ribosoomid on aga väiksemad ja sisaldavad vähem rRNA ja valgu molekule. </li></ul><ul><li>Mõnede bakterite tsütoplasmas esinevad väikesemõõdulised gaasivakuoolid. Need on valgulise membraaniga ümbritsetud põiekesed. Gaasivakuoolid on iseloomulikumad vesikeskkonnas elutsevatele bakteritele. Need aitavad organismil veekogu pinnale tõusta või selle sügavamatesse kihtidesse liikuda. </li></ul><ul><li>Bakterid paljunevad pooldumisega . Sellele eelneb raku kasvamine ja varuainete süntees. Vahetult enne jagunemist toimub rõngaskromosoomi kahekordistumine - pärast seda on rakus kaks ühesugust nukleotiidse järjestusega kromosoomi. Rakumembraan koos kestaga nöördub sisse ja moodustub kaks umbes ühesuurust tütarrakku. Kumbki neist saab ühe kromosoomi ja ligikaudu võrdse arvu plastiide ja ribosoome. Bakterid paljunevad suhteliselt kiiresti. Inimese soolestikus elav soolkepike jaguneb iga 20 minuti järel. Harilikult toimub jagunemine neil 1 – 2 tunni tagant. Ja need toimuvad laboris. Looduses pole neil selliseid häid tingimusi ja sellepärast jagunevad nad korra ööpäevas või veel harvemini. </li></ul>
  38. 38. <ul><li>Kui bakterid satuvad elutegevuseks mittesobivasse keskkonda, siis võib osa liike moodustada endospoore. Endospoor – ebasoodsate tingimuste üleelamiseks moodustavad bakterid spoore – rakukest pakseneb, veesisaldus väheneb, ainevahetus aeglustub. Ühest bakterist tekib 1 spoor. Spooridel elutegevuse tunnused puuduvad, sest kogu ainevahetus on äärmiselt aeglustunud. Bakterid saavad spooride kujul täiendava vee ja varuaineteta elada aastasadu. Spoorid taluvad hästi madalaid temperatuure ja isegi lühiajalist keetmist. Kui aga spoor satub sobivasse kasvukeskkonda, siis bakter väljub spoorikestast ja alustab normaalset elutegevust. Et ühest spoorist areneb hiljem alati ainult üks bakter, siis ei saa seda nähtust lugeda paljunemiseks, vaid üksnes kaitsekohastumusteks. </li></ul><ul><li>Generatsiooniaeg – aeg, mis kulub ühe raku pooldumiseks. Soodsates tingimustes toimub see 20 – 30 minuti järel. </li></ul>
  39. 39. <ul><li>Bakterite tähtsus – </li></ul><ul><li>*väga head lagundajad – surnud organisme (loomi) </li></ul><ul><li>*tagavad looduses aineteringluse – peamiselt lämmastiku, hapniku, süsiniku, fosfori, väävli </li></ul><ul><li>*osalevad mulla kujundamises – eluta ja eluslooduse vastastikune koostoime, mille käigus pinnasesse sattunud organismide jääkproduktid lagundatakse lihtsama ehitusega ühenditeks. </li></ul><ul><li>*koos organismidega elab alati palju baktereid, mis moodustavad normaalse mikrofloora – on tavaliselt kahjutu. See kaitseb haigustekitajate eest. Nii näiteks aitavad jämesooles elavad bakterid lagundada mitmeid orgaanilisi ühendeid, mida üksnes inimese seedeensüümid lõhustada ei suuda. Samuti on ka loomaliikide seedeelundkonnas. Nii on bakteritel eriti oluline roll sõraliste seedekulglas. Nende imetajate põhitoiduks on taimed ja bakterid lagundavad taimeraku kestade tselluloosi. </li></ul><ul><li>Patogeensed bakterid põhjustavad haigusi, toodavad toksiine, mis kahjustavad kudesid (tuberkuloos, angiin). </li></ul><ul><li>*sünteesivad antibiootikume – keemilised ühendid, mis pidurdavad teiste bakterite kasvu. </li></ul><ul><li>*bakterite abil toodetakse ka mõningaid vitamiine – nt. B12 </li></ul><ul><li>*kasutatakse aminohapete tootmiseks – toiduainete tööstuses, kasutatakse lõhna ja maitsetugevdajana, lisatakse supile, puljongikuubikusse </li></ul><ul><li>*kasutatakse toidupaksendajana – majonees, jogurt </li></ul><ul><li>*toiduainete hapendamine – kapsa, kurgi, piima hapendamine </li></ul><ul><li>*bakterite poolt sünteesitud ensüüme kasutatakse biolisandajana pesupulbrites </li></ul><ul><li>*bakterite abil saab toota ka erinevaid happeid ja etanooli </li></ul><ul><li>*mügarbaktereid kasutatakse bioväetisena </li></ul><ul><li>*seenhaiguste tõrjumiseks </li></ul>
  40. 40. <ul><li>2.Kirjutage joonisel esitatud liikide põhjal toiduahel produtsendist, kolmest konsumendist ja destruentidest. </li></ul><ul><li>Looduses on ühed elusorganismid teistele söögiks, seega kõik organismid on omavahel seotud ökosüsteemis toiduahelate ha toiduvõrkude abil. </li></ul><ul><li>Toiduahelas liiguvad energia ja toitained ühest organismist teise. Toiduahel sisaldab harva rohkem kui 6 liiki. Saab alguse taimedest. Taimi nimetatakse toiduahelas produtsentideks ehk tootjateks. Toodavad orgaanilisi ühendeid. Produtsendid on toiduahelas esimeseks lüliks. Nendest toituvad konsumendid ehk tarbijad. Tarbijad jaotatakse vastavalt toiduobjektidele 3 rühma: </li></ul><ul><li>* I astme tarbijad – rohusööjad (jänes) </li></ul><ul><li>* II astme tarbijad – kõigesööjad (karu) </li></ul><ul><li>* III astme tarbijad – lihasööjad ehk kiskjad (hunt) </li></ul><ul><li>Kolmanda rühma moodustavad destruendi d ehk lagundajad (mikroorganismid, </li></ul><ul><li>seened - lagundavad taimi, selgrootud) </li></ul><ul><li>Ühe ökosüsteemis hargnevad toiduahelad moodustavad toiduvõrgu. </li></ul><ul><li>Lahendus: </li></ul><ul><li>Ristik – lehetäi – jooksiklane – juttselghiir – hiireviu – bakter </li></ul><ul><li>(seened lagundavad taimi, bakterid lagundavad loomi) </li></ul>
  41. 41. Pilet 12 <ul><li>1.Rakutsükkel. Mitoos. </li></ul><ul><li>Rakutsükkel koosneb interfaasist ja mitoosist . Mitoos jaguneb omakorda karüokineesiks ja tsütokinees . Karüokinees jaguneb profaasiks, metafaasiks, anafaasiks, telofaasiks (telofaasis toimub tsütoplasma jagunemine). </li></ul><ul><li>Hulkraksetel organismidel järgneb nii sugulisele kui ka mittesugulisele paljunemisele rakkude jagunemine, mis tagabki organismi kasvamise ja arengu. Lisaks sellele on rakkude jagunemine vajalik organismi hukkunud rakkude asendumiseks ja vigastuste paranemiseks. Uued rakud saavad alguse lähteraku jagunemisest. Sel viisil moodustunud rakke nimetatakse tütarrakkudeks . </li></ul><ul><li>Eukarüootsete (päristuumne rakk, mida iseloomustab rakutuuma ja membraansete organellide esinemine) rakkude jagunemisel eristatakse teineteisele järgnevat tuuma ja tsütoplasma jagunemist. Esmalt toimub rakutuuma jagunemine ehk karüokinees . Selle käigus tagatakse kromosoomides (DNA ja valgu molekulide kompleks, milles sisalduvad geenid määravad pärilikke tunnuseid) oleva geneetilise info võrdne jaotumine tuumade vahel. Karüokineesi lõpus algab tsütoplasma jagunemine ehk tsütokinees , mille tulemusena moodustub kaks tütarrakku. </li></ul><ul><li>Mitoos – päristuumsete rakkude jagunemise viis, millega tagatakse kromosoomide arvu püsivus tütarrakkudes. </li></ul><ul><li>Kahe mitoosi vahele jäävat raku eluperioodi nim. interfaasiks . Raku eluringi ühe mitoosi lõpust läbi interfaasi järgmise mitoosi lõpuni nim. rakutsükliks. </li></ul>
  42. 42. <ul><li>Raku ainevahetuse põhiprotsessid toimuvad mitoosieelses interfaasis. Organellide arv suureneb, toimub ATP (kõigis rakkudes esinev makroergiline ühend, mis osaleb raku aine- ja energiavahetuses energia universaalse talletaja ja ülekandjana) ja teiste makroergiliste ühendite süntees. Sellega valmistub rakk järgnevaks jagunemiseks. Protsessi käigus suurenevad raku mõõtmed. Kui rakk jaguneb, on oluline, et moodustuvatesse tütarrakkudesse jääks ühesugune kromosoomistik. Selleks toimub enne raku jagunemist DNA kahekordistumine. </li></ul><ul><li>Interfaasis on kromosoomid lahtikeerdunud ja seetõttu mikroskoobis vaadeldavad. Interfaasi lõpus toimuva DNA kahekordistumise tagajärjel on kromosoomid rakujagunemise alguseks kahekromatiidilised. Nende koostisse kuulub kaks DNA molekuli, mille nukleotiidsed järjestused on üldjuhul identsed ja sisaldavad samu geene. Ühe kromosoomi kromatiidid on omavahel ühendatud tsentromeeri abil. Ühtlasi jagab tsentromeer iga kromatiidi kaheks osaks. Neid nim. kromosoomi õlgadeks. Ühe kromosoomi õlad ei puugi olla ühepikkused - sellest tuleneb kromosoomide erinev kuju. </li></ul><ul><li>Rakujagunemisel lahknevad kõigi kromosoomide kromatiidid ja moodustunud tütarrakkudesse jäävad ühekromatiidilised kromosoomid. Mitoosile järgnevas interfaasis on nad taas lahtikeerdunud kujul. </li></ul>
  43. 43. <ul><li>Mitoosi võime jagad neljaks: profaas, metafaas, anafaas, telofaas . Faaside eristamise aluseks on mikroskoobis jälgitavad rakusisesed muutused. </li></ul><ul><li>Profaasis keerduvad kromosoomid kokku, muutuvad mikroskoobis nähtavaks. Rakutuum suureneb, tuumakesed kaovad. Tsentrioolipaarid liiguvad vastassuunas – selle tulemusena rakk polariseerub. Poolustele liikuvate tsentrioolide vahele moodustuvad käviniidid. Need koosnevad niitjatest valkudest ja osalevad kromosoomide täpses jaotamises moodustuvate tütarrakkude vahel. Profaasi lõpus tuumamembraanid jagunevad. </li></ul><ul><li>Metafaasis liiguvad kromosoomid raku keskossa ja paigutuvad ühele tasapinnale. Kromosoomides moodustub raku ekvatoriaaltasand. Metafaasis on kromosoomid maksimaalselt kokku keerdunud ja on mikroskoobis kõige paremini vaadeldavad. Käviniidid kinnituvad kromosoomide tsentromeeridele. Osa neist jääb ühendama poolustel paiknevaid tsentrioole. </li></ul><ul><li>Anafaasis lühenevad tsentromeeridelt lähtuvad käviniidid ja kõigi kromosoomide kromatiidid eralduvad teineteisest. Selleks peavad tsentromeerid kahestuma. Anafaasis algab kromatiidide lahknemisega ekvatoriaaltasandil ja lõpeb nende jõudmisega rakupoolustele. </li></ul><ul><li>Telofaasis käviniidid kaovad ja sünteesitakse tuumamembraanid. Kromosoomid keerduvad järk-järgult lahti ja tekivad tuumakesed. Loomaraku membraan nöördub keskosast sisse, tsütoplasma jaguneb kaheks ja selle tulemusena moodustub kaks tütarrakku. Mitoosi lõpus toimuvat tsütoplasma jaotumist tütarrakkude vahel ni tsütokineesiks . </li></ul>
  44. 44. <ul><li>Kõik hulkrakse organismi rakud ei ole jagunemisvõimelised. Taimedel jagunevad peamiselt algkoerakud. Need paiknevad juure ja varre tipuosas olevates kasvukuhikutes. Nendega kaasneb taime pikkuskasv. Lisaks sellele on algkoe rakud ka varre kambiumiosas. Sellega kaasneb jämeduskasv. </li></ul><ul><li>Hulkraksetes organismides ei saa rakud piiramatult jaguneda, sest organismi mõõtmed ei saa lõputult suureneda. Mitoosi toimumine on vahetult seotud DNA kahekordistumisega: kui see on toimunud järgneb enamasti ka mtioos. Suur osa rakkudest jääb aga interfaasi. DNA kahekordistumist neil ei esine ja seega ei järgne ka rakujagunemist. Interfaasis enamik rakke diferentseerub : nad omandavad vastava koe tüübile iseloomuliku kuju ja talitluse. </li></ul><ul><li>Kahekromatiidiline kromosoom: </li></ul>
  45. 45. <ul><li>2.Organismide lootejärgne areng. </li></ul><ul><li>Postembrüogenees – otsese arengu korral sarnaneb vastsündinu oma vanematega. Ta on mõõtmetelt palju väiksem ja tal on kõik liigile omased tunnused (inimene, roomaja, lind) </li></ul><ul><li>Moondeline areng – vastsündinu erineb kujult oma vanematest ja oma arengu käigus läbib vahestaadiumi. </li></ul><ul><li>*täismoondeline areng – suurem osa putukatest. Munast väljub vastne , kes välimuselt meenutab ussikest. Ta toitub, kasvab ja mõne aja möödudes nukkub. Nukul aktiivne elutegevus puudub. Ta on ümbritsetud tiheda kestaga, morfoloogilised ja anatoomilised muutused toimuvad selle sees. Tihti kaasneb nukuperioodiga ebasobivate tingimuste üleelamine (talv). Nukukestast väljub valmik . Nii arenevad liblikad. </li></ul><ul><li>*vaegmoondeline areng – jääb ära nuku staadium. Vastsündinu erineb alguses küll täiskasvanud eellasest nii välis- kui ka siseehituselt, kuid kõik muutused toimuvad järk-järgult aktiivse elutegevuse käigus. Nii arenevad rohutirtsud, prussakad, lutikad. </li></ul><ul><li>Selgroogsete moondeline areng – nii arenevad kahepaiksed ja enamik kalaliike. Konnal toimub munaraku viljastumine vees. Munast väljub kulles, kes meenutab pigem kala: tal on pikk saba, jäsemed puuduvad, hingab lõpustega, süda kaheosaline, esineb üks vereringe. Mõne aja möödudes arenevad kullesel tagajalad, seejärel esijalad. Saba lüheneb aja jooksul ning moodustuvad kopsud. Kulles saab konnaks kolme kuu jooksul. </li></ul>
  46. 46. <ul><li>Lootejärgne areng: </li></ul><ul><li>*esimene periood kuni sigimisvõime saabumiseni – juveniilne periood: organism kasvab. Kasvu mõjutavad toitained, keskkonna tingimused, geneetilised faktorid. Kasvuga kaasneb alati areng. Toimuvad muutused elundkondades ja organismide talitluses. Loomadel ja inimestel on kasv piiratud. </li></ul><ul><li>*sigimisvõimeline periood : kujunevad välja sekundaarsed sugutunnused. Algab ovo- ja spermatogenees. </li></ul><ul><li>*vananemine: keskmine eluiga on määratud geneetiliselt ja keskkonnatingimustest. Vananedes muutub elundkondade töö vähem efektiivseks. Väheneb ajukoorte rakkude areng. </li></ul><ul><li>*agoonia : surmale eelnev staadium. Teadvus hakkab kaduma, hingamistegevus ja pulss aeglustuvad. </li></ul><ul><li>*kliiniline surm : hingamine ja südametegevus on seiskunud. Kestav 5-7 minutit. On võimalik elustada. </li></ul><ul><li>*bioloogiline surm : aju ja kesknärvisüsteemi surm. Elustada ei ole võimalik. </li></ul><ul><li>Katteseemnetaimede lootejärgne areng algab seemne idanemisega ning jaguneb vegetatiivseks ja generatiivseks arenguks. Vegetatiivse arengu esimeseks staadiumiks on idand (idanev seeme). Idanemise käigus kujunevad välja taime vegetatiivsed organid (juur, vars ja leht). Juveniilses staadiumis areneb välja taime juurestik, toimub varre pikkus- ja jämeduskasv ning moodustvad lehed. Kasvuperioodis õisi veel ei moodustu. Mõned taimed ei pruugigi õitsema hakata ja nende ontogenees (isendi individuaalne areng)lõpeb vegetatiivse arenguga. Koos sugulise paljunemise organite (õite) väljakujunemisega saabub taime generatiivse arengu periood . Tolmukapeas tekivad tolmuterad ja emaka sigimikus areneb munarakk. Taimede arengus on ka vananemisperiood . Selle saabudes aeglustub rakkude ja kogu taime ainevahetus ning rakud ja koed hävivad järk-järgult. Ühe- ja kaheaastastel taimedel algab vananemine kohe peale viljade ja seemnete valmimist, mitmeaastastel võib aga see protsess isegi sama liigi piires käivituda eri aegadel (tamm võib hävida mõnekümne aastaselt, kuid samas elada mitmesaja aastaseks). </li></ul>
  47. 47. Pilet 13 <ul><li>1.Meioos. Ristsiire </li></ul><ul><li>Meioos – raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda. </li></ul><ul><li>Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nim. haploidseks . Seega on organismide sugurakkudes enamasti haploidne kromosoomistik (tähistatakse – n). Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne ehk diploidne kromosomistik (tähistatakse - 2n). Näiteks on inimestel kõikides keharakkudes ehk somaatilistes rakkudes diploidne kromosoomistik 2n = 46 ja sugurakkudes ehk gameetides haploidne kromosoomistik n = 23. </li></ul><ul><li>Meioos kaasneb sugurakkude küpsemisega ning eoste moodustumisega. Protsess koosneb kahest järjestikusest jagunemisest, mille tulemusena tekib neli tütarrakku. Sarnaselt mitoosiga eristatakse meioosi mõlemas jagunemisest nelja faasi. Meioosile eelnev interfaas sarnaneb mitoosi omaga: toimub DNA kahekordistumine, suureneb rakuorganellide arv ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid. </li></ul>
  48. 48. <ul><li>Esimese jagunemise profaasis tuumamembraanid lagundatakse ja tuumakesed kaovad. Kromosoomid keerduvad kokku ja muutuvad mikroskoobiga vaadeldavaks. Tsentrioolide paarid eralduvad teineteisest ja liiguvad vastassuunas. Nende vahele moodustuvad käviniidid. </li></ul><ul><li>Homoloogilised kromosoomid liibuvad paarikaupa ja vahetavad omavahel võrdse pikkusega osi – kromosoomide ristsiire , millega kaasneb geenivahetus, mis on üheks päriliku muutlikkuse allikas. Profaas kestab päev kuni minu aastat (imetajad). </li></ul><ul><li>Metafaasiks ei ole homoloogilised kromosoomid teineteisest veel täielikult eraldunud ja liiguvad paarikaupa ekvatoriaaltasandile. Nende tsentromeeridele kinnituvad käviniidid. </li></ul><ul><li>Anafaasis käviniidid lühenevad ja homoloogilised kromosoomid lahknevad poolustele. Faas algab homoloogiliste kromosoomide eraldumisega teineteisest ekvatoriaaltasandil ja jõuab lõpule nende jõudmisega poolustele. </li></ul><ul><li>Telofaasis nöördub rakumembraan sisse, koos sellega kahestub ka tsütoplasma ja tsütokineesi tulemusena moodustub kaks tütarrakku. Tsentrioolid kahestuvad jällegi ning seega on tsentrosoomi koostises kaks paari tsentrioole. Erinevalt mitoosist ei keerdu kromosoomid täielikult lahti, tuumamembraane enamasti ei teki ja tuumakesi ei moodustu. </li></ul><ul><li>Esimese jagunemise tulemusena on kromosoomide arv kaks korda vähenenud. Mõlemasse tütarrakku jäänud kromosoomid koosnevad aga kõik kahest kromatiidist (ühest DNA molekulist koosnev päristuumse raku kromosoom) ning DNA kahekordistumist ei järgne. </li></ul><ul><li>Interfaasis meioosi kahe jagunemise vahel on mitoosiga võrreldes tunduvalt lühiajalisem ja liitub teise jagunemise profaasiga. </li></ul>
  49. 49. <ul><li>Profaasis liiguvad tsentrioolide paarid jällegi raku poolustele ja nendest lähtuvad käviniidid. </li></ul><ul><li>Metafaasis paiknevad kromosoomid ekvatoriaaltasandile ja käviniidid kinnituvad tsentromeeridele. </li></ul><ul><li>Anafaasis kromosoomide tsentromeerid kahestuvad. Selle tulemusena lahknevad kromatiidid teineteisest ja liiguvad koos käviniitide lühenemisega raku poolustele. </li></ul><ul><li>Telofaasis keerduvad raku poolustele jõudnud kromatiidid lahti, moodustuvad tuumamembraanid ja tuumakesed. Sel ajal toimub ka tsütokinees ja kokku teib neli tütarrakku. Käviniidid lagundatakse ja taastub rakule omane tsütoskelett. </li></ul><ul><li>Meioosi tulemusena tekib ühest diploidsest rakust neli haploidset tütarrakku. </li></ul><ul><li>Ristsiire – kromosoomide ristsiirde käigus vahetavad homoloogilised kromosoomid omavahel võrdse pikkusega osi. Selle tulemuseks on geenivahetus. </li></ul>
  50. 50. <ul><li>2.Elu omadused. </li></ul><ul><li>*kõik elusorganismid on rakulise ehitusega : Rakk on kõige väiksem ehituslik ja talituslik üksus, millel on kõik elu tunnused. Vastavalt sellele, kas organism koosneb ainult ühest või mitmest rakust, jaguneb elusloodus kahte rühma: ainuraksed ja hulkraksed. Ainuraksed organismid on nt. bakterid, protistid – kingloom. Hulkraksed – inimene, taimed, loomad, vetikad, seened. </li></ul><ul><li>*kõik elusorganismid on keerukama ehitusega, kui eluta objektid. Elusorganismid koosnevad biomolekulidest (süsivesikud, valgud jne). eluta objektid koosnevad tavaliselt anorgaanilistes ühenditest. </li></ul><ul><li>* elusorganismidele on iseloomulik aine ja energiavahetus ehk metabolism . </li></ul><ul><li>*stabiilne keskkond. Organismid sõltuvad väliskeskkonnast. </li></ul><ul><li>*kõik organismid paljunevad: Organismid paljunevad kas suguliselt või mittesuguliselt. Ainuraksed paljunevad tavaliselt mittesugulisel teel. Mittesuguliselt paljunevad ka mõned seened, taimed, väga harva loomad nt. käsnad, meritäht </li></ul><ul><li>suguliselt paljunevad kõik kõrgloomad, sõnajalad, õistaimed. Sugulisel paljunemisel moodustuvad sugurakud ehk gameedid. Sugurakkude ühinemisel tekib sügoot (viljastunud munarakk). </li></ul><ul><li>*organismid arenevad: mittesugulisel teel, see algab mingi osa eraldumisega vanemorganismist. Sugulisel paljunemisel algab viljastumisega ja areng lõppeb surmaga. </li></ul><ul><li>*kõik organismid kasvavad. </li></ul><ul><li>*kõik organismid reageerivad ärritusele: ainuraksed reageerivad ärritusele välismembraanis olevate orgaanilise aine molekulide vahendumisel nt: kingloom ujub vette sattunud soolakristallist eemale. Taimed pööravad lehti valguse suunas. Närvisüsteemi ja meeleelundite vahendumine. </li></ul><ul><li>*kõik organismid surevad. </li></ul>
  51. 51. Pilet 14 <ul><li>1.Viljastumine. </li></ul><ul><li>ontogenees – organismi individuaalne areng. Koosneb kolmest etapist: </li></ul><ul><li>*viljastumine </li></ul><ul><li>*embrüogenees (looteline areng) </li></ul><ul><li>*postembrüogenees (lootejärgne areng, sünnist - surmani) </li></ul><ul><li>partenogenees ehk neitsisigimine – uus organism võib areneda viljastumata munarakust (mesilased, vesikirbud, lehetäid, võililled, kortslehed) </li></ul><ul><li>Organismid, kes paljunevad mittesuguliselt algab ontogenees emasorganismist eemaldumisega. </li></ul><ul><li>Viljastumise käigus spermid ja munarakutuumad ühinevad. Tekib sügoot ehk viljastunud munarakk. Kromosoomistik taastub. </li></ul><ul><li>Embrüogeneesi käigus areneb loode. </li></ul><ul><li>Kehaväline viljastumine – kalad, kahepaiksed. </li></ul><ul><li>Sugurakkude kohtumine vees on küllaltki juhuslik, lisaks sellele hävivad sugurakud vees suhteliselt kiiresti ja võivad sattuda mõne vee-elaniku toiduks. Et viljastumine siiski toimuks heidavad nii emas- kui ka isasloomad vette väga palju sugurakke (angerjas koeb pool miljonit munarakku, tursk – üle viie miljoni) </li></ul><ul><li>Kehasisene viljastumine – roomajad, linnud, inimesed </li></ul><ul><li>Küpseb vähem sugurakke, viljastumise tõenäosus on suurem, kaitstud paremini ebasoodsate tingimuste eest. </li></ul>
  52. 52. <ul><li>Viljastumine inimesel : </li></ul><ul><li>Mehe sugurakud valmivad pidevalt alates suguküpsuse saabudes kõrge vanuseni. Sperm on viljastumisvõimeline 48 tundi. Naise sugurakud küpsevad tsükliliselt alates puberteedieast 45-55 eluaastani. Seejärel saabub naisel menopaus ja ovulatsioon lakkab. Et munarakkude valmimine toimub ligikaudu 28-päevase tsükliga, siis pole naine mitte alati viljastumisvõimeline. Munarakk väljub munajuhasse umbes 14. päeval pärast menstruatsiooni. </li></ul><ul><li>Ovulatsioon – munarakk väljub munasarjast munajuhasse. </li></ul><ul><li>Ovulatsioonijärgselt on munarakk viljastumisvõimeline 36 tundi. Kui sel perioodil munajuhas viljastamisvõimelisi sperme ei ole, hävib ta paari järgneva päeva jooksul. Munaraku liikumine läbi munajuha emakasse kestab 4-5 päeva. Sinna jõudes on ta kas viljastunud ja osaliselt juba jagunenud või hukkunud. Viljastumisjärgselt moodustunud sügoot pooldub mõned korrad mitoosi teel juba munajuhas ja emakasse jõudes kinnitub peagi (6.-7. päeval pärast viljastumist) selle limaskestale. </li></ul>
  53. 53. <ul><li>Kui munarakk jääb viljastamata, hävib mõne aja pärast ka kollakeha ja algab emakaseina taandareng. Suur osa emaka limaskestast eemaldub naise organismist menstruatsioonil. </li></ul><ul><li>Menstruaaltsükke l – ajavahemik ühe menstruatsiooni algusest teise alguseni. Sellega kaasnevad naissuguhormoonide taseme muutused veres, emakaseina paksenemine ja emakasisese temperatuuri kõikumine). </li></ul><ul><li>Rasestumise vältimiseks kasutatakse mehhaanilisi (steriliseerimine), keemilisi, emakasiseseid(spiraal), hormonaalseid (tabletid) ja bioloogilisi vahendeid. Bioloogiline ehk füsioloogiline vahend eeldab menstruaaltsükli täpset tundmist. Et iga munarakk on viljastumisvõimeline umbes kahe ööpäeva vältel, siis on kõige tõenäolisem rasestumise periood 12 – 16 päeva enne oodatava menstruatsiooni algust. See kehtib nii 21-. 28- kui ka 35 päevase tsükli kohta. Peab aga arvestama kõrvalekaldeid. Lisaks sellele püsivad spermid organismis viljastamisvõimelistena kuni kaks ööpäeva. </li></ul>
  54. 54. <ul><li>2.Skeemil on kujutatud süsivesikute lagundamisprotsessi rakus. Millised ühendid tekivad glükoosi lõplikul lagundamisel? võrrelge auto- ja heterotroofseid organisme. Milleks vajatakse rakus ATP-d? </li></ul><ul><li>Kõik elusorganismid on avatud süsteemid. See tähendab, et nad vahetavad keskkonnaga ainet, infot ja energiat. Vastavalt ainevahetustüübile eristatakse: </li></ul><ul><li>*autotroofseid organisme – organismid, kes sünteesivad elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid anorgaanilistest ühenditest. Nt. kõik taimed, mõned bakterid </li></ul><ul><li>*heterotroofsed organismid – organismid, kes sünteesivad vajalikud orgaanilised ühendid toidus olevate orgaaniliste ühendite oksüdatsioonil (lagundamisel). Nt. inimesed, loomad, seened </li></ul><ul><li>metabolism e. ainevahetus – elusorganismides toimub koguaeg ühtede ainete moodustamine ja teiste lõhustamine. Metabolism koosneb kahest protsessist: </li></ul><ul><li>*assimilatsioon – sellekäigus sünteesitakse vajalikke ühendeid nt. valke, nukleiinhappeid, süsivesikuid jne. </li></ul><ul><li>*dissimilatsioon – ehk lagundamine. Vabaneb energia nt. tärklises tekib glükoos ja vabaneb energia. Organismi arengu käigus dissimilatsiooni ja assimilatsiooni vahekord muutub. Noortel organismidel on ülekaalus assimilatsioon. Keskeas on protsessid tasakaalus. Vananedes on ülekaalus dissimilatsioon. </li></ul><ul><li>Adenosiintrifosfaat ehk ATP on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis osaleb kõikide rakkude metabolismis. Selleks et, dissimilatsiooniprotsessides vabanevat energiat saaks hiljem ära kasutada, salvestatakse see enamasti ATP molekulidesse. </li></ul>
  55. 55. Pilet 15. <ul><li>1.Pärilik muutlikkus. Geen-, kromosoom- ja genoommutatsioonid. Mutageenid. </li></ul><ul><li>Pärilikkuse tõttu on iga isend oma liigikaaslastega sarnasem kui teist liiki organismidega ning samuti sarnasem oma perekonnaliikmetega kui teiste liigikaaslastega. Sarnasus ei seisne aga kunagi vanemate ja järglaste kõigi tunnuste identsuses. Elusloodusele on iseloomulik nii pärilikkus kui ka muutlikkus. </li></ul><ul><li>Esineb kaht tüüpi muutlikkust: pärilikku ehk geneetilist ja mittepärilikku ehk modifikatsioonilist. </li></ul><ul><li>Kahte tüüpi pärilikku muutlikkust: kombinatiivset ja mutatsioonilist. </li></ul><ul><li>*kombinatiivne muutlikkus – seisneb vanemate geenialleelide ümberkombineerumises järglaste genotüüpideks. Kombinatiivse muutlikkuse korral kromosoomide ja geenide struktuur ei muutu. Alleelise ümberkombineerumine toimub meioosi ja viljastumise käigus. Selle tulemusena saadakse erinevate genotüüpidega (organismis, kromosoomides olev geenide kogum) järglased. Suguliselt paljunevatel organismidel moodustab kombinatiivne muutlikkus põhiosa pärilikust muutlikkusest . Kombinatiivne muutlikkus saab tekkida vaid seetõttu, et populatsiooni isenditel on geenide ja kromosoomide erivormid – alleelid ja homoloogilised kromosoomid. Erinevalt kombinatiivsest muutlikkusest seisneb mutatsiooniline muutlikkus muutustes kromosoomide või geenide struktuuris. Vastavaid muutusi nimetatakse mutatsioonideks. </li></ul>
  56. 56. <ul><li>Geenmutatasioonid – väikesed muutused DNA nukleodiidses järjestuses. Geenmutatsioonide tulemusena võivad tekkida uued alleelid. Nii nt. võib replikastioonil üks või asenduda mõne teise nukleotiidiga. Replikastiooni järgselt parandatakse küll enamik taolisi vigu vastavate ensüümide poolt, kuid väike osa nendest siiski säilib. Geenmutatsiooni tulemusena võib häiruda nt. insuliini süntees ning inimene põeb seetõttu suhkrutõbe. </li></ul><ul><li>Kromosoommutatsioonid – kromosoomide pikkuse ja struktuuri muutused, mis on nähtavad mitoosi või meioosi kromosoomide mikroskoopilisel uurimisel. Kromosoommutatsioonil võib mõni kromosoomilõik kaduma minna, kahekordistuda, järjestust muuta või ümber paikneda. Muutuda võib ka geenide kromosoomisisene järjestus või asukoht. Vastavate mutatsioonide tekkepõhjuseks võivad olla vead mitoosis või meioosis. </li></ul><ul><li>Genoommutatsioon – homoloogiliste kromosoomide arvu muutused. Kõige sagedasem genoommutatsioon põhjustab Downi sündroomi. Selle korral on inimese keharakkudes 46 kromosoomi asemel 47. see tuleneb 21. kromosoomi kolmekordsusest. </li></ul><ul><li>Mõningatel juhtudel kordistub organismi kogu kromosoomistik. See tuleneb homoloogiliste kromosoomide mittelahknemisest meioosis. Sel juhul tekib organismil polüploidsus (triploidsus 3n, tetraploidsus 4n). Loomariigis on polüploidsus erandlik nähtus, kuid esineb siiski selgrootutel, kaladel, kahepaiksetel, roomajatel. Inimestel põhjustab loote surma. </li></ul><ul><li>Mutatsioone kutsuvad esile mitmesugused organismisisesed ja väliskeskkonnategurid. Organismi normaalses elukeskkonnas iseeneslikult tekkinud mutatsioone nim. spontaanseteks . Need tekivad harva. Eksperimendi käigus esile kutsutud mutatsioone nim. indutseeritud mutatsioonideks . Nende tekkesagedus on suurem. </li></ul>
  57. 57. <ul><li>Mutageenid – mutatsioone tekitavad tegurid. Nendeks võivad olla keemilised (benseen, raskemetalliühendid), füüsikalised ( UV-kiirgus) ja bioloogilised tegurid (viirused). </li></ul><ul><li>Tegurid mis kutsuvad esile vähktõve teket, nimetatakse kantserogeenseteks . Valdav osa mutageene on samaaegselt ka kantserogeenid ja seetõttu tuleb vältida nendega looduse saastamist. </li></ul><ul><li>Generatiivsed mutatsioonid – kui mutatsioonid tekivad hulkrakse organismi sugurakkudes ja kanduvad edasi järgnevatele põlvkondadele. </li></ul><ul><li>Somaatilised – keharakkudes tekkinud mutatsioonid. Need võivad tekkida nii embrüogeneesis kui ka lootejärgses arengus. Generatiivsed ja somaatilised mutatsioonid võivad avalduda fenotüübis (organismi kõigi avaldunud tunnuste kogum) sarnaselt ja seetõttu on neid raske eristada. </li></ul><ul><li>Generatiivsed mutatsioonid päranduvad järglastele sugulisel paljunemisel, somaatilised aga mitte. Somaatilised mutatsioonid võivad kanduda järglastele vegetatiivsel paljunemisel. </li></ul>2.Ülesanne: Ristati omavahel valge- ja mustakarvalisi hiiri. Järglased olid kõik musta karvavärvusega. Nendega viiakse läbi analüüsiv ristamine. Milliseid tulemusi võib sellest oodata?
  58. 58. Pilet 16. <ul><li>1.organismidevahelised suhted. Sümbioos. Kommensalism. Konkurents. Kisklus. Herbivooria. </li></ul><ul><li>Organismid võivad mõjutada üksteist. </li></ul><ul><li>Sümbioos – kahe organismi kooselu vorm ja mõlemad organismid on üksteisele kasulikud. (mükoriisa, seenehüüfid + vetikad = samblik) </li></ul><ul><li>Kommensalism – organismide kooseluvorm, mis ühele on kasulik ja teisele neutraalne (algloomad soolestikus) </li></ul><ul><li>Parasitism – kahe organismi kooseluvorm, mis on ühele kasulik teisele kahjulik (verd imevad putukad, paeluss organismis) </li></ul><ul><li>Kisklus – röövlooma ja saaklooma toitumissuhe. Saagiks on nõrgad ja haiged loomad. (hunt sööb jänest) </li></ul><ul><li>Konkurents – sama või erinevat liiki organismide vastastikune territooriumi kooseluvorm (2 puud ühel maa-alal, 2 koera emase pärast) </li></ul><ul><li>Herbivooria – taimetoitlus. Loomad kes söövad taimi. (jänesed) </li></ul>
  59. 59. <ul><li>2.biogeneetiline reegel. </li></ul><ul><li>Eri liikide loodete omavaheline võrdlus näitab, et imetaja embrüo sarnaneb algselt kala lootega, seejärel kahepaikse ja roomaja omaga ning lõpuks omandab imetajale omased tunnused. Seega läbitakse ontogeneesi alguses liigi evolutsioonilise arengu ehk fülogeneesi etapid. Sellist loote arengu iseärasust nim. biogeneetiliseks reegliks. Reegli esitasid saksa teadlased Ernst Haeckel ja Fritz Müller.Seal tuleb silmas pidada, et mõned evolutsioonilise arengu etapid võivad loote arengu käigus vahele jääda ja arenev embrüo ei sarnane mitte täiskasvanud vormidega, vaid nende loodetega. </li></ul><ul><li>Sarnaselt teiste selgroogsete embrüogeneesiga allub ka inimese loote areng biogennetilisele reeglile. Vähem kui kuu vanusel embrüol on saba ja lõpuspilud ning seetõttu sarnaneb ta kala lootega. Peatselt lõpuspilud kaovad, kuid pikk saba püsib teise arengukuu lõpuni. Sel perioodil hakkavad välja kujunema ka jäsemed ning vahepeal roomaja loodet meenutanud embrüo hakkab sarnanema teiste imetajate loodetega. </li></ul>
  60. 60. Pilet 17. <ul><li>1.Evolutsiooni mõiste. Füüsikaline, keemiline, bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon. Evolutsiooni tõendid. </li></ul><ul><li>Maal tuntakse 1,5 miljonit erisugust organismi liiki. On olemas nii ainu- kui ka hulkrakseid organisme. Lihtsa ja keerulise ehitusega, ühed liigid elutsevad metsades, teised veekogudes (kindlad liigid nt. kõrbetes). Ühed liigid sarnanevad üksteisega, teised meenutavad kaugeid sugulasi. </li></ul><ul><li>Evolutsioon – elu ajalooline areng. Eristatakse nelja evolutsiooni vormi. </li></ul><ul><li>*füüsikaline evolutsioon – 15 miljardit aastat tagasi toimus „suur pauk“ ehk plahvatus. Tekkisid elementaarosakesed, nendest aatomid. Aatomitest lihtsalt molekulid. Esmalt moodustusid elemendid – vesinik, heelium. 6 miljardit aastat tagasi tekkid päike. 4,5 miljardit aastat tagasi sai alguse Maa. Raskemad elemendid koondusid Maa sisemusse, kergemad pealmistesse kihtidesse. Maa koor oli esialgu rahutu. Esinesid vulkaanipursked. Vulkaanilistest gaasidest tekkis ka ürgatmosfäär. Maismaa oli ilma mullakihita. </li></ul><ul><li>*keemiline evolutsioon - kulges tingimustes, mis erinesid praegustest tingimustest. Atmosfäär koosnes erinevatest gaasidest: veeaur (H2O, vingugaas CO jne). puudus hapnik ja osoonikiht. Atmosfäärigaaside reaktsioonide tulemusel moodustusid (tekkisid) esimesed monomeerid (aminohapped, süsivesikud, nukleodiidid), millest tekkisid polümeerid (valgud, sahhariidid). Keemilisteks reaktsioonideks andsid energiat päikesekiirgus, radioaktiivne kiirgus, soojuskiirgus. Keemilise evolutisooni käigus tekkisid eeldused elu tekkeks. </li></ul>
  61. 61. <ul><li>*bioloogiline evolutsioon – elu tekkis vees 3 miljardit aastat tagasi. Esimesed elusorganismid olid prokarüoodid (tuumata bakterid). Edasi eukarüoodid. Eukarüootide fotosünteesi käigus tekkis hapnik (O2). Ainuraksetest tekkisid hulkraksed organismid. </li></ul><ul><li>*sotsiaalne evolutsioon - 2 miljonit aastat tagasi tekkis Aafrikas esimene inimene. </li></ul><ul><li>Evolutsioonilised tõendid: </li></ul><ul><li>*paleontoloogilised ehk fossiilid – Maa koores leidub väljasurnud organismide kivistusi. Mida sügavamal on kiht, seda primitiivsema ehitusega on organismid. </li></ul><ul><li>*organismide homoloogilisus – elundite põhisarnasus ehituses (kopsud hingamiseks) </li></ul><ul><li>*rudimendid – elundid, mis ei täida oma funktsioone (silmahambad, kolmas silmalaug) </li></ul><ul><li>*molekulaarbioloogiline – valgud ja DNA molekulid, erinevatel organismide, on </li></ul><ul><li>sarnase ehitusega. </li></ul><ul><li>2.Ülesanne: kui üks vanematest on homosügootne lokkisjuukseline ja teine sirgejuukseline, siis nende lapsed on kõik laineliste juustega. Milliste juustega lapsi saaksid vanemad, kes mõlemad on lainesjuustega? </li></ul>
  62. 62. Pilet 18. <ul><li>1.Looduslik valik.Loodusliku valiku vormid. </li></ul><ul><li>Organismid on võimelised andma rohkem järglasi, kui neid saab ellu jääda. Tuhandetest seemnetest või eostest hakkavad arenema ja annavad järglasi mõned üksikud. Parasiitide tuhandetest munadest areneb vaid väike osa. Kõik isendid ei anna järglasi. Sellepärast säilib populatsioonis isendite stabiilne arv. Organismide ellujäämise ja soojätkamise sõltuvus, seda takistavatest teguritest nim. Charles Darwin – olelusvõitluseks. </li></ul><ul><li>Olelusvõitlus –organismid konkureerivad omavahel elupaiga, sigimisvõimaluse ja toidu pärast. Kõige tugevamad, kiiremad jäävad ellu ja annavad järglasi. </li></ul><ul><li>Jäävad ellu ja annavad järglasi need isendid, kes erinevad oma liigikaaslastest mõne soodsa tunnuse poolest (tugevam kiirem). </li></ul><ul><li>Olelusvõitluses ja individuaalne muutlikkus on põhilised protsessid looduslikus valikus. Looduslik valik seisneb organismide ebavõrdses ellujäämises ja paljunemises, mis tuleb nende individuaalsest iseärasusest. </li></ul><ul><li>*stabiliseeruv valik – toimub püsiva elukeskkonna tingimustes. Toimub kõikides liikides. Isendite arv jääb samaks. (mõnede liikide tunnused pole oluliselt muutunud enam kui saja miljoni aasta jooksul. Nt. latimeeriat ja hõlmikpuud nimetatakse „elavateks fossiilideks“) </li></ul><ul><li>*suunav valik – elukeskkonna tingimused muutuvad. Toimuvad mutatsioonid, isendid kohastuvad, tekib uus liik. (Saasteainete toimel hävivad puudel samblikud ja puutüved tahmuvad. Nendes tingimustes on eelis tumedatiivalistel liblikatel, keda linnud ei märka.) </li></ul><ul><li>*lõhestav valik – keskkonnatingimused muutuvad, ühest liigist tekivad kaks erinevat liiki. (nt. kevad- ja sügisräim, mis on tekkinud Läänemere räimest, kuna räim koeb temp. 18oC, suvine soe vesi katkestab kudemise. Nii on varajase ja hilise kudemiskalduvusega räimede ristumine piiratud.) </li></ul>
  63. 63. <ul><li>2 .Ahvena populatsiooni järves mõjutavad nii biootilised kui ka abiootilised ökoloogilised tegurid. Nimetage biootiline, abiootiline ja antropogeenne tegur, mille mõju tagajärjel ahvena populatsiooni arvukus järves kahaneks. Selgitage iga teguri toimet. </li></ul><ul><li>Biootiline ökoloogiline tegur (organismide elutegevust mõjutavad looduse tegurid, mis tulenevad organismide kooselust) ja selle mõju : konkurents toidu pärast – ellu jäävad tugevamad, kiiremad </li></ul><ul><li>Abiootiline ökoloogiline tegur (organismide elutegevust mõjutavad eluta looduse tegurid; eristatakse elukeskkonnaga (õhk, muld, vesi) ning kliimaga seotud tegurid) ja selle mõju : pH muutub happevihmade tagajärjel – populatsioon väheneb </li></ul><ul><li>Antropogeenne tegur (inimtegevuse mõju organismide elutegevusele) ja selle mõju : vee saastatus, kalastamine – arvukus, populatsioon väheneb. </li></ul>
  64. 64. Pilet 19. <ul><li>1.Liigiteke. </li></ul><ul><li>Liik – looduslik organismirühm, kelle isendid võivad vabalt omavahel ristuda. </li></ul><ul><li>Ühe liigi isendid on sarnaste tunnustega. </li></ul><ul><li>Liigid muutuvad aeglaselt evolutsiooni käigus. Liigitekke eelduseks on isolatsioon . </li></ul><ul><li>Isolaat – liigi põhilevilast geograafiliste või ökoloogiliste tegurite poolt eraldatud väike populatsioon. </li></ul><ul><li>Isolatsioon võib olla bioloogiline või geograafiline: </li></ul><ul><li>*bioloogiline isolatsioon – erinev paljunemisviis, erinev arv kromosoome, erinev paljunemis periood </li></ul><ul><li>*geograafiline isolatsioon – isendid üldse ei kohtu, on erinevates kohtades (jõe kalad – mere kalad) </li></ul><ul><li>Liigiteke algab organismirühma eraldumisega ehk isolatsiooniga . Geenifondis – geenide kõik alleelid – toimub geenitriiv –juhuslikud muutused geneetilises struktuuris. Tekivad uued geenid või alleelid. Samuti toimuvad ka mutatsioonid. Mutatsiooni tagajärg – tekivad uued genotüübid. </li></ul><ul><li>Rühmas toimub ka looduslik valik, mis on evolutsiooni peamine juhtiv jõud. Isendid, kes erinevad mõne soodsa tunnuse poolest jäävad ellu ja annavad järglasi. </li></ul>2.Ülesanne. Pruunijuukselistel vanematel on punapäine poeg. Milline on tõenäosus, et sellesse perekonda sünnib järgmisena pruunide juustega tütar?
  65. 65. Pilet 20. <ul><li>1.Mikro- ja makroevolutsioonilised progressid. Progress. Divergents. Konvergents. </li></ul><ul><li>Makroevolutsiooniks ehk suurevolutsiooniks nimetatakse liigist kõrgemate taksonite teket ja arengut. Makroevolutsioon seisneb erinevate organismtüüpide tekkes ja nende pikaajalises eraldi evolutsioneerumises. Makroevolutsiooni käigus toimuvad muutused liigi sees. Makroevolutsioonis eristatakse kolme tüüpi progresse: organismide mitmekesistumine , täiustumine ja väljasuremine . </li></ul><ul><li>*Organismide mitmekesistumine on makroevolutsiooni peamine protsess. </li></ul><ul><li>Selle aluseks on kohastumine üha uute elupaikade ja ökoloogiliste tingimustega. Erisuguste tingimustega kohastumisel lahknesid lähteliigid uuteks liikideks. Nende iseseisval evolutsioneerumisel ja levilate laienemisel võisid need omakorda tütarrliikideks lahkneda. Sellist vanemliikide hargnemist uuteks, üksteisest üha erinevamateks liikideks nim. liigiliseks mitmekesistumiseks ehk divergentsiks . </li></ul><ul><li>Mõnikord võivad liigitekke käigus uue liigi genofondis kinnistuda mutatsioonid, mis muudavad olulisel määral organismi ehitusplaani ja eluviisi ning avavad täiesti uut laadi kohastumisvõimalused. Selline liik võib panna aluse uuele evolutsioonisuunale ja olla rajajaks uuele kõrgtaksonile – sugukonnale, seltsile, klassile, hõimkonnale. </li></ul><ul><li>Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalustest. </li></ul>
  66. 66. <ul><li>Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine rikastab olemasolevaid või loob täiesti uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele (maismaa taimede teke lõi eeldused loomade väljumiseks merest). </li></ul><ul><li>Organismitüüpide mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile näiliselt vastupidisele muutustele – konvergentsile . See seisneb erineva päritoluga organismide sarnastumises sarnastes tingimustes. Divergents ja konvergents käivad kõrvuti (nt. delfiinil on imetajate põhitunnused – püsisoojasus, poegade sünnitamine, toitmine emapiimaga – kuigi kehakujult sarnaneb ta kalaga). </li></ul><ul><li>Organismide kuju või organite sarnasust, mille põhjuseks on ainult ühine funktsioon, nim. analoogiliseks . </li></ul><ul><li>Evolutsiooniliseks protsessiks ehk täiustumiseks nimetatakse uute, senisest keerukama ehituse ja eluviisiga organismtüüpide teket ja edasist arengut. </li></ul><ul><li>Keerukama ehitusega organismitüüp võimaldab paremini kasutada keskkonda, asustada uusi elupaiku ja vähendada sõltuvust keskkonnatingimuste kõikumisest. Täiustumine on uutele ökoloogilistelt tingimustele kohastumise kaasnähtus, kuid mitte paratamatu protsess (linnud on püsisoojased, roomajatel kestade ja toiduvarudega varustatud munad). </li></ul><ul><li>Suured evolutsioonilised muutused saavad alguse mõne liigi üksikisendite geneetilistest muutustest. Kui mikroevolutsioonilised muutused seisnevad peamiselt selles uute alleelise tekkes ja nende levikus, siis makroevolutsiooni aluseks on uute geenide teke ja olemasolevate geenide aktiivsuse regulatsiooni muutumine. See võib olla seotud kromosoom ja geenmutatsioonidega. Kõik geneetilised muutused läbivad loomulikult loodusliku valiku ja on kohastumusliku tähendusega. </li></ul>
  67. 67. <ul><li>Väljasuremine - väljasuremine on evolutsiooniprotsessi tähtis osa. 99% kõikidest seni eksisteerinud liikidest on välja surnud. Pidevalt on toimunud nn. fooniline väljasuremine, mille puhul mõni liik on lihtsalt hääbunud kas konkurentsist teiste liikidega või abiootiliste tingimuste muutumise tõttu. On toimunud ka massilisi väljasuremisi, mille puhul on lühikese aja vältel kadunud enamik senistest liikidest, terved perekonnad, sugukonnad ja seltsid. Suurte väljasuremiste põhjuseks on peetud meteoriidikatastroofe, globaalset kliima jahenemist (keskkonnast). </li></ul><ul><li>Biosfääri kujunemine on evolutsiooni tagajärg. Geenitriivi, loodusliku valiku ja mutatsiooni tõttu toimub evolutsioon. </li></ul><ul><li>Kadunud taksonite (süstemaatika üksus, koerlased, kiskjalise, imetajad, selgroogsed). asemele on tekkinud uued. Elustiku koosseis ja ökosüsteemid on suuresti muutunud. </li></ul><ul><li>Mikroevolutsioon – populatsiooni- ja liigisisesed evolutsioonilised muutused, populatsiooni geneetilise struktuuri ajas püsivasuunaline muutumine tavaliselt kohastumise suurenemise suunas. </li></ul>
  68. 68. <ul><li>2.Viirused. lüütiline ja lüsogeenne elutsükkel. </li></ul><ul><li>Viirused – eluta ja elusa piirimail paiknevad bioloogilised objektid, mis koosnevad nukleiinhappest ja valkudest. Pole rakulise ehitusega!!!! Uute viirusosakeste moodustumine on alati seotud kas eel- või päristuumse organismi kindlat tüüpi peremeesrakkudega . Nii saame eristada nt. taime ja loomaviirusi. Kui peremeesrakuks on bakter, siis nim. vastavat viirust bakteriofaagiks . Väljaspool peremeesrakke viirusosakestel elu tunnused puuduvad ja järelikult ei ole nad elusorganismid. Seejuures sisaldavad kõik viirused kas DNA või RNA molekulides paiknevat pärilikku infot. </li></ul><ul><li>Viirust ei saa valgusmikroskoobiga uurida, sest nende suurus jääb vahemikku 0,01-0,03 nm. Enamik on neist keraja, silinderja, hulktahuka kujuga. Bakteriofaagi ehitus on keerulisem kus me võime eristada päist, kaelust ja sabandit. </li></ul><ul><li>Kui rakkudes esineb nii DNA kui ka RNA molekule, siis iga viiruseosakese sisemusest leiame vaid ühte tüüpi nukleiinhapet. DNA-viiruste koostises on vaid üks DNA molekul – see on kas lineaarne või rõngakujuline. RNA-viiruste ehituses võib olla kas üks või mitu RNA molekuli. </li></ul><ul><li>Peremeesrakust väljaspool ümbritseb iga viirusosakese genoomi kapsiid. Kaspiidvalkude korrapärane paigutus annab viirustele iseloomuliku kuju. Mõnedel viirustel jääb sellest väljapoole valkudest ja lipiididest koosneb ümbris. See on enamasti moodustunud peremeesrakku ümbritsevast membraanist, kuid sisaldab ka viirusele omaseid valke. Enamik kapsiidi ja ümbrise koostises olevaid valke on viiruse genoomi kaitseks, osa neist aitab aga viiruseosakestel peremeesrakule kinnituda ja selle ümriseid lagundada. </li></ul>
  69. 69. <ul><li>Viiruste genoom varieerub suurtes piirides. Iga viiruse genoomis on kolme tüüpi geene: replikatsiooni- (selle põhjal sünteesitavad ensüümid kindlustavad viiruse DNA või RNA paljunemise), regulaator- (sellelt saadud ensüümid korraldavad ümber peremeesraku ainevahetuse) ja struktuurgeenid (sisaldavad infot viiruseosakeste ehitusse kuuluvate valkude sünteesiks). </li></ul><ul><li>DNA- ja RNA-viirusosakeste moodustumine toimub erinevalt. Raku nakatamiseks peab viirus antiretseptoritega bakteriraku retseptoritele. Viirus sisestab oma DNA bakterirakku. Nakatumisele järgneval perioodil sünteesitakse viiruse DNA alusel regulaatorvalke, msi korraldavad ümber bakteri ainevahetuse. Nende valkude vahendusel pidurdub bakteriraku geenide transkriptsioon. See aitab kaasa uute viirusosakeste moodustamisele. Paljunemisperioodil toimub viiruse genoomi korduv replikatsioon ja kapsiidivalkude süntees. Neist moodustuvad uued viiruseosakesed, mis lõpuks lagundavad bakteri membraani ja kesta ning väljuvad ümbritsevasse keskkonda. Vabanemisega kaasneb bakteri hukkumine. Sellist paljunemisprotsessi, millega kaasneb peremeesraku hävimine, nim. viiruse lüütiliseks tsükliks. </li></ul><ul><li>Mõnikord võib rakku sisenenud viiruse genoom lülituda peremeesraku kromosoomi koostisse. Sel juhul ei pea kohe järgnema uute viirusosakeste moodustumist ja viiruse DNA võib rakus säilida lühemat või pikemat aega mitteaktiivses olekus. Koos peremeesraku jagunemisega kanduvad viiruse geenid järgneva põlvkonna tütarrakkudesse. Sellist protsessi mille käigus peremeesraku kromosoomiga seostunud viiruse genoom koheselt ei avaldu, nim. viiruse lüsogeenseks tsükliks. </li></ul><ul><li>Inimese viirushaigused – HIV, soolatüükad, konnasilmad marutõbi, ajukelmepõletik </li></ul><ul><li>Viirushaigustest tervenemiseks peavad organismis moodustuma antikehad. </li></ul><ul><li>Kasutatakse ära viiruste omadusi: viiruse genoom lülitub peremeesraku kromosoomi, millele järgneb geenide transkriptsioon ja translatsioon. </li></ul><ul><li>Replikatsioon – DNA kahekordistumine, protsessi teostab ensüüm, toimub rakutuumas, DNA-molekulid on identsed. </li></ul><ul><li>Transkriptsioon – mRNA süntees toimub rakutuumas. Info valgu struktuuri kohta on salvestatud DNA-s. Info ülekanne tuumast ribosoomidesse toimub mRNA vahendusel. Sõltub raku vanusest, raku füsioloogilisest seisundist. Kui mingil geenil toimub transk. Siis öeldakse et geen avaldub. </li></ul><ul><li>Translatsioon – valgu süntees. Geneetiline kood on 3 nukleotiidi ehk triplett, millele vastab 1 aminohape valu molekulis. Ühele aminohappele vastab 3 mRNA nukleodiidi kolmikuid nim. koodoniks. mRNA süntees nim. initsiaatorkoodoniks. Stoppkoodoniga lõpeb valgu süntees. </li></ul>
  70. 70. Pilet 21 <ul><li>1.Biosfäär. Bioom. Elukooslus. Ökotoop. </li></ul><ul><li>Biosfäär – maad ümbritsev kiht, kus elavad elusorganismid. Toimub ainete süntees ja muundumine. Hõlmab atmosfääri (õht), hüdrosfääri ja litosfääri (muld). Biosfääri asustustihedus on suurim ekvaatorpiirkonnas ja väheneb pooluste suunad. </li></ul><ul><li>Biosfäär jaotub: </li></ul><ul><li>*bioomideks – samatüübiliste ökosüsteemide kogum. Nt. kõrb, vihmamets, taiga </li></ul><ul><li>*ökosüsteem –isereguleeriv süsteem. Koosneb organismidest, eluta keskkonnast. Nende vahel toimub aine ja energiavahetus. Ökosüsteemid on erinevate suurustega. Nt. puutükist suure järveni. Muutub pidevalt. </li></ul><ul><li>Ökosüsteem jaguneb: </li></ul><ul><li>Elusloodus – taimekooslus, loomakooslus, seenekooslus, mikroorganismid </li></ul><ul><li>Ökotoop (eluta) – veekeskkond, muldkeskkond, õhkkeskkond </li></ul><ul><li>(taimekooslus – taimed teatud alal) </li></ul><ul><li>elukooslus – kõik organismid ühel maa-alal (taimed, loomad) </li></ul>
  71. 71. <ul><li>2.autotroofid. heterotroofid. Nende sarnasused ja erinevused. </li></ul><ul><li>Autotroof - organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest. Selleks kasutatakse kas valgusenergiat (fotosünteesija) või redoksresktsioonidel vabanevat keemilist energiat (kemosünteesija). </li></ul><ul><li>Heterotroo f – organism, kes saab oma vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil. </li></ul><ul><li>Autotroofid: põhiosalt rohelised taimed, </li></ul><ul><li>Heterotroofid: ei saa elada ilma väliskeskkonnast saadavate orgaaniliste ühenditeta, </li></ul>

×