2. Millal see juhtus?
Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud eestlaste
vastuhakk, mille eesmärgiks oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning
muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine.
3. Natuke tausta
Saaremaa vallutamise järel Liivimaa ordu poolt 1261. aastal oli terve Eesti ala saksa
ja taani võõrvallutajate võimu alla langenud. Maarahvale säilisid isikuvabadused.
4. Ülestõusu algus
Jüriöö ülestõus algas jüriööl 23. aprillil 1343 Harjumaal ühel mäekünkal asuva maja
süütamisega, mis andis märku, et kooskõlastatud kallaletung kõigile
võõramaalastele on alanud. Esimese edu järel valisid ülestõusnud eneste seast neli
kuningat. Sellest hoolimata kartsid ülestõusu juhid, et eestlaste väest ei pruugi
esimesest šokist üle saanud sakslaste ja taanlaste ühisjõudude vastu piisata. Lisaks
andsid nad foogtidele teada, et eestlased on Tallinna ümber piiranud, kuid nad on
nõus linna Rootsi kuningale üle andma, kui viimane sõjalist abi saadab. Seda
kuuldes lubasid foogtid väe koguda ja sellega Eestisse purjetada.
5. Ülestõusu levimine
Mõned päevad pärast ülestõusu Harjumaal kordusid samad sündmused Läänemaal:
eestlased pesid maha ristimisvee ja lõid kõik kätte saadud sakslased maha. Pärast
seda, kui maapiirkonnad olid kindlalt ülestõusnute kätes, suundus ülestõusnute
vägi Saare-Lääne piiskopkonna keskuse Haapsalu alla ja asus seda piirama.
6. Nelja Kuninga mõrvamine
Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust
jõudsid kiiresti Liivimaa orduni, kui tapatalgust põgenema pääsenud hirmunud
sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma. Sama sisuga kirjad saabusid ka
Läänemaalt, kus ülestõusnud Haapsalut piirasid. Eestlased saatsid saadikutena
Paidesse oma neli kuningat, keda saatis kolm kannupoissi. Ülestõusnud lubasid ka
Tallinna piiskopil läbi oma territooriumi Paidesse läbirääkimistele minna. Suur
rüütlite arv, kes Paidesse saabusid, vihjab sellele, et ordu kasutas läbirääkimisi vaid
ajavõitmiseks ning peaeesmärgiks oli kuningate neutraliseerimine, et siis juhtideta
jäänud ülestõusnute väesalkadele ükshaaval kallale tungida. 4. mail 1343 algasid
Paides läbirääkimised. Saksa poole eestkõnelejaks oli Liivimaa ordu maameister
isiklikult.
7. Kämbla Lahing
Esimene tõkestuslahing toimus pühapäeval 11. mail 1343 Kämbla külas, kus 200
eestlast laagris olevatele ordumeestele kallale tungisid. Neist olevat sada maha
löödud ja teine sada põgenema pääsenud. Varsti pärast seda toimus Kämblas teine
kokkupõrge sajamehelise eestlaste väesalgaga. 60 eestlast sai surma.
8. Kanavere Lahing
Vaevalt oli Kämbla lahing lõppenud, kui ordu peaväe laagrisse saabus käskjalg, kes
andis teada, et suur hulk eestlasi ohustab 3,5 km kaugusel Kanavere läheduses
Põltsamaa foogti juhitud väesalka, mispeale orduvennad hobuste seljas tuhatnelja
foogtile appi tõttasid. Eestlased taandusid raskerelvastuses ratsarüütlite eest
taktikalise eelise võitmiseks Kanavere rappa. Esimesel Kanavere rabas toimunud
lahingul kindlat võitjat ei olnud, kuigi elu kaotasid mitmed nimekad orduvennad.
Uue rünnaku järel toimunud teine lahing lõppes sakslastele võidukalt ning kokku
olevat Kanavere rabas elu kaotanud 1600 eestlast.
9. Sõjamäe Lahing
14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele ja jäi linnast umbes 10 km kaugusel
paigale. Ordumeister kartis, et rüütlite raskeratsaväge nähes võib eestlaste malev
jällegi taktikaliselt lähedal asuvasse sohu taanduda. Seetõttu otsustas ordumeister
uuesti pettust kasutada. Ta saatis Võnnu ja Turaida foogtid kahe lipkonnaga aja
võitmiseks rahu pakkumise ettekäändel eestlaste malevaga petteläbirääkimisi
pidama. Foogtid jõudsidki eestlastega kokkuleppele ning ordu peavägi liikus
Lasnamäele ülestõusnute laagri alla. Seejärel saatis ordumeister uue saadiku
eestlaste juurde, kes andis teada, et ordu on leppest lahti öelnud ning eestlased
valmistugu lahinguks. Ülestõusnute malev hakkas kohe varasema plaani järgi soo
poole taganema, kuid selleks ajaks oli orduvägi tee sinna tõkestanud. Järgnenud
Sõjamäe lahingus kaotas elu 3000 eestlast. Ülestõusnute otsusekindlusest langenut
teeselnud eestlasest, kes tapluse järel ühele lahinguvälja uudistama tulnud.
10. Põhja-Eesti müümine Liivimaa ordule
Pärast ülestõusu läksid Liivimaa ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa
hertsogkonnas – Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. 1346. aastal
müüs Taani kuningas Eestimaa hertsogkonna Liivimaa ordule, kes maksis selle eest
Taani kuningale 19 000 hõbemarka.
11. Ülestõus saartel
24. juulil 1343, päev enne jaagupipäeva, kordusid jüriöö sündmused saartel, kui
korraga tõusid võõrvõimu vastu üles osaliselt Saare-Lääne piiskopkonnale ja
osaliselt Liivimaa ordule kuuluvad Saaremaa ja Muhumaa. Saaremaa ja Muhumaa
jäid iseseisvaks talveni.
