1. ABSTRAKTSIONISM
Alates postimpressionismist oli kunstis looduse otsene kujutamine hakanud vähehaaval
tagaplaanile jääma. Nähtava maailma jäljendajatest olid kunstiteosed muutunud omaette
loominguks. Siiski oli neis säilinud mingi side mõne loodusliku motiiviga, mida oli küll
lihtsustatud ja moonutatud, aga vähemalt oli neile veel vihjatud. Kubistide piltides kadus
äratuntav motiiv kohati peaaegu täielikult. Seetõttu on loomulik, et 1910. aasta paiku jõudsid
mitmed kunstnikud üksteisest sõltumatult teosteni, kus oli astutud viimane, otsustav samm ja
loobutud täiesti nähtava ümbruse imiteerimisest.
Üsna paljusid kubistlikke selleaegseid teoseid võib pidada ABSTRAKTSETEKS, so.
sellisteks, kus pole võimalik ära tunda midagi meid ümbritsevast reaalsusest. Siiski olid
sellised tööd veel juhuslikud ja sünteetilise kubismi etapil said ümbritseva reaalsuse
elemendid teostes jälle tavaliseks. Kubistid ei püüdnudki abstraktseid teoseid luua.
Selleni jõudis aga vene kunstnik VASSILI KANDINSKY, keda selletõttu abstraktsionismi
rajajaks peetakse. Kandinsky tunnistas, et ta toetub maalikunsti eelnenud arengule
(postimpressionismile, Matisse’i ja Picasso loomingule), kuid leidis, et tema loominguga
jõuab see areng lõpule. Kandinsky arvates oli kunst oma otsustava loobumisega looduse
jäljendamisest saavutanud põhimõtteliselt uue, vaimsema ja väärtuslikuma taseme. Kandinsky
kirjutab, et igasugusest jäljenduslikkusest puhastatud kunstini aitas teda jõuda ilmutusetaoline
elamus: üht põrandal tagurpidi seisvat pilti vaadeldes oli ta jõudnud imetleda selle maalilist
ilu, enne kui taipas, et pildi motiivil on „jalad ülespidi“. Siit järeldas ta, et motiiv on pildis
ainult segav asjaolu, väärtusetu ballast. Kandinsky arvates on puhas kunst sarnane muusikaga,
kus helid ka midagi ei kujuta. Maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ning
skulptor puhastest abstraktsetest vormidest.
1910. aastal maalis Kandinsky oma esimese abstraktse akvarelli, mis koosnes hoogsatest
värvilaikudest. Kandinsky elas sel ajal Saksamaal, Münchenis ja tema ümber koondus
rühmitus „SININE RATSANIK“. Selle liikmetest kuulsaimad on PAUL KLEE, AUGUST
MACKE ja FRANZ MARC. Sarnaselt Kandinskyle rõhutasid nad puhaste, kujutamise
koormast vabanenud värvide väljenduslikku jõudu. „Sinise ratsaniku“ liikmeid huvitasid
mitmesugused idealistlikud ja müstilised õpetused, mida nad püüdsid väljendada ka kujutavas

2. kunstis. Marc näiteks ütles, et tema arvates peab pilt olema „maailma sisemise müstilise
konstruktsiooni võrdkuju“. Defineerimatut ja salapärast „sisemist konstruktsiooni“ ei loodetud
tunnetada ei aistingute ega mõistuse abil , vaid usuti, et selle avastab intuitsioon kunstniku
alateadvusest. Seetõttu erinesid need kunstnikud oluliselt teistest ekspressionistidest.
Ekspressionistid muutsid reaalsest loodusest võetud motiivi, kuni uskusid, et see vastab nende
meeleolule ja tunnetele. „Sinise ratsaniku“ liikmed tahtsid luua täiesti uue, loodusest
sõltumatu objekti, mis vastaks nende tunnetele. Selletaoliste teooriate tõttu pole ime, et just
sellest keskkonnast pärineb esimene maal, mis teadlikult ja järjekindlalt hülgas igasuguse
sideme nähtava loodusega (Kandinsky töö aastast 1910).
TUNNUSJOONED JA KUNSTNIKUD
Kandinsky ja tema rühmakaaslaste tööd mõjuvad nagu ekspressionistidelgi enamasti rahutult.
Värvilaikude paigutust ei paista valitsevat mingi mõistusepärane süsteem, vaid irratsionaalne
tundeküllus. Nõnda võib öelda, et „Sinine ratsanik“ pani aluse abstraktsionismi
ekspressiivsele suunale.
● VASSILI KANDINSKY (1866-1944)
Kandinsky looming koosneb väikeseformaadilistest akvarellidest ja visanditest paberil ning
suureformaadilistest õlimaalidest lõuendil. Voolav, kerge ja läbipaistev akvarell võimaldas
ühtlustada „sisemist aega“ (loov emotsioon) „välimisega“ (selle emotsiooni ning kunstiteose
materialiseerumine). Vahetevahel kasutas kunstnik joonlauda ja kompassi. Tema lüüriliselt
abstraktsete teoste sisuks on „emotsionaalne jõud“, mis kanti maalile kunstniku „sisemise
vajaduse sunnil“. Kompositsiooni üldist liikumist liigendavad rutakad ja kindlasuunalised
mustad jooned, mis tõusevad, laskuvad või on ringjalt ühendatud. Kunstnik armastas kõige
enam kujutada kõverjooni, katkevaid jooni esineb väga harva. Kandinsky jaoks on maal
„harmooniale rajatud kompositsioon..., mille värv mõjub tervele inimese kehale“.
Erksad toonid kuhjuvad, vormid kaovad värvis, mis väljub kujutatud abstraktsete objektide
piiridest. Kandinsky on lahti mõtestanud oma värvide olemuse: „Sinine vaigistab ja
sügavamaks muutudes rahustab. Mustale lähenedes saab ta kurbuse varjundi... Kui sinine
heledamaks muutub..., näib ta kauge ja ükskõiksena. Absoluutse rohelise peamine omadus on
passiivsus. Ka heledamaks või tumedamaks muutudes ei kaota roheline kunagi oma esmast

3. ükskõiksust ja liikumatust. Piirideta ja sotsiaalne soe punane mõjub sisemiselt kui tulisest ja
püsimatust elust pulbitsev värv. Lilla on füüsilises ja psüühilises mõttes jahedam punane.
Must on kui võimalusteta „eimiski“, pärast päikese kustumist kustunud „eimiski“, igavene
vaikus, tuleviku ja lootuseta.... (Vaimsusest kunstis).
Kandinsky jaoks on värvi ja vormi ühtsus oluline: „Teravate värvide omadused tulevad
paremini esile teravas vormis (näiteks kollane kolmnurgas). Värvid, mida võib pidada
sügavateks, leiavad rõhutamist, toimivad intensiivsemalt ümarates vormides (näiteks sinises
ringis).“ Seega ühendab Kandinsky emotsioonide väljendamiseks „vabaks lastud“ värvi ja
vormi.
Teoseid: „Kompositsioon musta kaarega“ (1912), „Väike maal kollasega“ (1914).
Klee, Macke ja Marc ei maalinud siiski ainult abstraktselt nagu Kandinsky pärast 1910.
aastat. ● AUGUST MACKE (1887-1914) maalis salapäraseid ja pingestatud pargivaateid.
loodus ja inimesed on neis ühte liidetud kubistide kombel lammutatud vormide ja
intensiivsete värvide abil.
Teoseid: „Naine pargis“ (1914), „Türgi kohvik“ (1914).
● FRANZ MARC (1880-1916) on kuulus oma värviküllaste loomapiltidega, milles valitseb
müstiline ja panteistlik meeleolu. Marc ja Mace langesid I maailmasõjas.
Teoseid: „Loomade saatus“ (1913), „Võitlevad vormid“ (1914).
● PAUL KLEE (1879-1940) hilisemad abstraktsed teosed võivad tunduda esmapilgul
ornamenditaolistena, kuid neis puudub ornamendile omane reeglipärasus. Hoopis vastupidi,
igaühes neist on kordumatut joonte ja kujundite mängu, millest õhkub muinasjutulist salapära
ning põnevust, mõnikord ka abstraktset huumorit.
Teoseid: „Senecio“ (1922), „Peatee ja kõrvalteed“ (1926).

4. KIRJANDUST
● Loe N. Lyntoni „Moodsa kunsti lugu“ lk. 73-85
E. Gombrich „Kunsti lugu“ lk. 570-571, 578-580
● Juske, Kangilaski, Varblane „20. sajandi kunst“ lk. 48-55
Ruhrberg, Schenkenburger...“Art of the 20th Century“ lk. 100-117
Doeser L. „The life and works of Klee“
● Netist:
http://www.ocaiw.com/index.php.
http://www.artburst.com/
http://www.usc.edu/schools/annenberg/asc/projects/comm544/index.html.
http://www.artcyclopedia.com/