1. LUGUDEGA PUUD
Elva Metsapealinn 2013
Vaimse kultuuripärandi aasta!

2. Info Elva olulistest puudest, Elva linna endine
haljastusspetsialist Eevi Volmer, praegune Monika
Kuusk ja noorsootöötaja Veronika Laurson(projekti juht)

3. 8b klassi õpilased, kes osalesid projektis, koosolekul

4. Tutvumine olemasoleva materjaliga

5. Puudega tutvumine, mõõtmine ja lugude kuulamine

6. Puudega tutvumine, mõõtmine ja lugude kuulamine

8. Puudele ajutiste lintide trükiks šabloonide tegemine,
abiks õp. P. Tani, õpilased 8b klassist

11. Ajutiste lintide trükkimine

13. Praeguse Elva Kesk tn. vanadest elanikest majadest ja
lugudest kõneb õpilastele
82. a. Elva kodanik Jaan Rätsep. Elva linna 75. a.
juubelipidustused on 04.05.2013

15. Elva linna olulistele puudele omatrükitud lintide
kinnitamine

19. Õpilaste Ave Visteri ja Laura Sügise 10. kl.uurimistööna
korraldatud õpilaskonverents “Mänd” juhendaja õp.
Kaja Kalmus

23. Töötoad-käbidele kuldlõikelise Fibonacci arvust
lähtuvate spiraalide tegemine

26. Töötuba-maalime männikoort

28. Töötuba-männijuurtest tõrva keetmine, juhendaja Dan
Lukas Hiiumaalt

31. Töötuba-õnnetoov 8-nurk, juhendaja Anneli Aan

34. Õpilaste mustendid puudest, juhendas õp. Mare Lillak
• Peetri mänd
•
• Elas kord üks mees, kelle nimi oli Peeter. Talle meeldis
käia puid vaatamas ja jäädvustamas. Kuna sellel ajal
fotoaparaate ei olnud, siis tuli tal huvitavamate puude
jäädvustamiseks need paberile maalida. Peetrile sobis see
hästi, sest ta oli väga hea maalija.
• Kord, kui Peeter käis ringi ja otsis puud, mida maalida, nägi
ta eemal ühte väga ilusat mändi. Mänd oli tema kodust vaid
paarisaja meetri kaugusel. Peeter imestas, kuidas ta varem
polnud seda mändi näinud. Ta otsustas seda maalima
hakata, kuid ta soovis teada saada puu nime.
• Peeter küsis Elva aleviku inimeste käest puu nime, kuid
keegi polevat teadnud seda. Ta maalis puu paberile ja
mõtles, küll oleks tore, kui tal oleks endanimeline puu. Peeter
otsustas männi nimeks panna Peetri mänd.
• Sellest ajast ongi seda Peetri männiks kutsutud.
•
•
•
• Erik Sammel 7a
• Karli ja Kaarli mänd
•
• Üks kord ennemuistsel ajal tassisid Karl ja Kaarel
kahekesi heina kokku. Õhtu poole, kui poisid heina küüni
loopisid, ilmus vanakurat. Poisid olid hämmeldunud, ei
osanud I-d ega A-d ütelda. Vanakurat vahtis ringi ja tõttas
seejärel Kaarli juurde.
• Karl oli selleks ajaks juba heinte vahele peitu roininud.
Vanapagan aga ei olnud siin kurjade plaanidega, ta pakkus
Kaarlile hea töö eest väärilist palka. Nimelt tahtis põrguline
Kaarlilt osta seitse kuraditosinat männipalki. Selle peale kiitis
Karl, et pole probleemi, nad Kaarliga teevad nädalaga palgid
valmis.
• Hakkas nädal täis tiksuma, tuli vanakurat tagasi.
Poistel oli oma pool tosinat palke puudu. Vanakurat andis
neile veel paar päeva aega.
• Päevade möödusid ja poisid ootasid kuradit. Aga
jällegi üritasid nad kuradit petta. Kurat jõudis kohale ja hakkas
palke üle lugema ja avastas, et üks on puudu. Selle peale sai
vanapõrguline nii vihaseks, et kahe välgu ja pauguga muutis
ta Karli ja Kaarli karistuseks mändideks. Karli männi võttis
põrguline kaasa, et oleks olemas kõik palgid, mis vaja. Kaarel
seisab seal juba pikemat aega ja ootab...
• Karl-Madis Kärtmann, 9b

35. Andri Luik 7.a klass ARBI MÄND
MUISTEND
Elas kord tark, kuid vaene mees nimega Arb Mänd. Ta elas Arbimäel, kus tal oli väike
tagasihoidlik majake suure männi all.
Ühel päeval sai Arbil vaesusest villand ja ta läks õnne otsima. Enne kodust lahkumist jättis ta
omale kalliks saanud männiga jumalaga. Selle männi oli ta ise neljaaastasena
vanaisaga, kes juba taeva hooles, istutanud.
Ta kõndis kaks ööd ja kaks päeva, kuni ta jõudis vana taluni. Tal oli kõht tühi ja palus süüa
ning aset, kus magada. „Ma täidan su soovid ainult ühel tingimusel.“ Taluperemeest
vaevas mure: „Mul on hobune ära jooksnud,aita ta mul ta leida ja täidan su soovid.“
Kuna oli sõjaaeg, teadis ta, et hobuse on sõdurid ära varastanud, ja pidas ülesannet
võimatuks. Kuid siis ta mõtles, et äkki see ongi minu võimalus, äkki nii pidigi
juhtuma, see ongi minu õnn. Arb nõustus. Peremees juhatas ta taresse: „Söö, joo,
homme hakkad hobust otsima.“
Hommikul hakkas Arb hobust otsima. Peremees oli hobusest pildi ja kirjelduse kaasa
andnud. Arb jõudis ühele aasale. Ta nägi ühe metsa ääres peatunud sõdalasi ja karja
hobuseid. Arbil oli õigus! Üks neist hobustest oli peremehe antud kirjelduse ja pildi
koopia. See pidi olema õige hobune. Kuid Arb ei julgenud juurde minna. Äkki tundis
ta võmmu peas ja lamas teadvusetult murul.
Õhtul ärkas Arb sõjaväetelgis. Ta juures istus kindral: „ Oledki üleval.“
„ Kus ma olen?“
„Sa oled kindral Francio nelja-päevalises baasi kindrali telgis, mina olen kindral Francio.“
„Miks te mind siia tõite?“ küsis Arb.
„Siin esitan küsimusi mina!“
„Kes te olete ja miks te meie baasi jälgisite?“ nõudis rangelt vastust kindral.
“Vabandust, ma olin lihtsalt eksinud ja jäin vaatama.Ma olen kõndimisest väsinud ja nägin
neid hobuseid. Mõtlesin äkki annaksite mulle ühe.“
„Kuhu te rändate?“ jätkas kindral nõudval häälel.
„Ma olen teel Moskvasse oma sõbra juurde, kes on haige.“
„Saate hobuse ainult ühel tingimusel.“
„Aah! Jälle need tingimused!“
„Kuidas palun?“
„Ei-ei midagi“
„Nagu ma ütlesin, ühel tingimusel. Peate kaasa lööma meie järgmises sõjas. Abimehi on alati
vaja.“
Nüüd mõtles Arb, et keeldub ja läheb taluperemehe juurde tagasi ja räägib ära, et tal
ülesanne ei õnnestunud, kuni kindral järgmise lause ütles: „Kui keeldud, siis sured
niisama.“
Arbil ei olnud võimalust. Ta pidi sõjas osalema. Kahe päeva pärast läks sõda lahti. Algul Arb
hoidis end tagasi. Ta nägi, kuidas vastane noaga selja tagant kindrali poole jooksis.
Arb võttis püssi ja sihtis. Pauk ja vastane langes. Arb oli nii hämmingus, et unustas
varju minna. Vastase lask tabas Arbi. Kindral tormas Arbi juurde ja lausus: „Kas
sinuga on kõik korras? Sa päästsid mu elu!“
Arb valetas: „Minuga on kõik korras“ ja tõusis püsti.
„Kas sa ei tahaks minu armeesse jääda?“
„Vabanda, aga pean edasi liikuma.“
Arb sai oma hobuse ja tõttas tagasi taluniku juurde. Talunik oli väga tänulik. Ta lubas Aebile
kõike, mis tal on. Arb tahtis tegelikult ainult koju enda puu juurde ja selle all olevasse
majakesse tagasi. Ta rääkis talunikule, et see puu on talle nii oma ja et ta on selle ise
istutanud. Kuid nüüd hakkas Arbil väga paha. Teda tabanud kuulihaavast tuli palju
verd. Talunik märkas seda ja kutsus abi, kuid seal polnud enam midagi teha. Arb oli
surnud.
Talunik oli väga kurb. Ta korraldas Arbile matused ja külastas Arbi kodu seal männi
all. Ta vaatas seda mändi ja kirjutas puule: „Arb Männa auks“.
Jutt Arbist levis linna peal kiiresti. Sellest ajast peale kutsutaks mändi Arbi männaks.

36. Suur suur tänu!
• 8b klassi õpilastele Kerttu Lilian Kalistele, Kevin Sootsile,
Chris-Sten Linsile, Villem Sakarias Ehasalule, Daniel
Kotkasele
• Ave Visterile ja Laura Sügisele ja nende poolt organiseeritud
konverentsi esinejatele
• Noortekeskuse juhi Veronika Laursonile, õp. Pille Tanile, õp.
Kaja Kalmusele, õp. Mare Lillakule ja tema õpilastele
muistendite eest
• õp. Helle Sauele, Dan Lukasele, Anneli Aanile töötubade
eest
• Kärt Petserile, Getter Tammele, Marit Tammarule valmiva
kunstitöö eest
• Paljudele aktiivsetele Elva Gümnaasiumi õpilastele