oli Eestimaa Päästmise komitee esimees, mitmekordne peaminister ja riigivanem. 12. märtsil 1934 tegi koos Johannes Laidoneriga sõjaväelise riigipöörde. Seejärel valitses ta autoritaarsusesse kaldudes peaminstrina riigivanema ülesannetes. 1938 põhiseaduse jõustumise järel sai temast Eesti esimene president. Pärast Eesti okupeerimist küüditati ta koos perega NSV Liitu ja suri vangistuses.
oli 1913–17 Tallinna linnapea, seejärel Venemaa Ajutise Valitsuse Eesti kubermangu komissar ning Vene Asutava Kogu liige. Eesti iseseisvumise järel sai ta välisministriks, hiljem oli peaministri asetäitja ja kohtuminister. Jaan Poska juhtis Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni.
TTÜ audoktor 1938. aastast.
Päästekomitee asukoht Tallinnas iseseisvuse väljakuulutamise ajal
fotol Tartu Rahu leping; alla kirjutavad Vene delegatsiooni juht A. Joffe ja Eesti delegatsiooni juht J. Poska
Soomusrong oli lahingutegevuseks kohandatud raudteerong, millel oli soomustatud vedur ja suurtükkide ja kuulipildujatega relvastatud vagunid
1917 novembris kuulutas Maapäev et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu jning selle ajani kehtivad Eestis ainult maapäeva otsused. Enamlased saatsid Maapäeva jõuga laiali, aga iseseisvuse mõte jäi püsima. Sõjaline oht Eestile oli sakslased kelle pealetung algas 1918 oktoobris. Punaarmee riismed põgenesid.Eestlased hakkasid tegelema saksa pealetungiga, loodi Päästekomitee ja koostati iseseisvusmanifest. Manifestis kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Tallinnas läks võim rahvuslaste kätte 24. Veebruaril 1918 , mil Päästekomitee hakkas avalikult tegutsema. Moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstatin Päts. Märtsi alguseks vallutasid saksalased kogu Eesti ja hakkas saksa okupatsioon. Kogu võim läks nende kätte. Kõik allutati neile. Kuid 11.novembril olid nad sunnitud alla kirjutama Compiegne vaherahule, samal päeval alustas tegevust Eesti Ajutine Valitsus.Vabadussõda. Venemaa tahtis taastada enda endist impeeriumi ja ründas 28.novmeber 1918 (vabadussõja algus) Narvat.Väikesearvulised Eesti üksused sunniti taanduma. Andmaks vallutussõjale kodusõja ilmet, kuulutasid enamlased Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti juhtimisel Narvas välja Eesti töörahva kommuuni. Kommuun jäi Venemaakoosseisu ja siin jätkati enamilikku poliitikat. Detsembris jätkus punaarmee kiire edasitung. Tasapisi enamlaste edasitung vaibus ja Eesti suutis teha edukaid vasturünnakuid, meeste arv suurenes, paranes relvastus. Sõjaväe ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Eesti sai sõjalist abi Inglismaalt, Soomest, Taanist ja Rootsist. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aldele. Eesti riikluse kinnitamiseks valiti aprillis Asutav Kogu. (esimene istung aprillis 1919) Asutava Kogu põhiülesandeks sai põhiseaduse ja maaseduste vastuvõtmine. Mais 1919 suunati sõjategevus Eestist välja poole, et säästa maad aõjapurustustest. Lõunarindel vallutasid Eesti üksused Pihkv, Lätis murti läbi Punaarmee rindest ja puhastati Põhja-Läti punaarmeest. Juunis tekkis Eestile uus vastane-Lätis tegutsev Saksa sõjavägi, sest Sakslased tahtsid ikka endaga Baltikumi liita. Saksalased kohtusid Võnnu all Eesti vägedaga ning nõudsid nende tagasitõmbumist. Sellest kujunes tõsine relvakonflikt – Landeswehri sõda. Neljapäevases võitluses Võnnu(Cesise) all surusid eestlased saksa rügemendi tagasi ja ja jälitasid neid Riiani. Seal sõlmiti lääneriikide nõudel rahu. (Võnnu vallutamispäeva 23. Juunit tähistatakse võidupühana). Tartus toimusid rahuläbirääkimised, mis lõppesid 2.veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega. Nõukogude liit loobus igaveseks kõigist õigustes mis tal Eesti suhtes olid, lubas tunnustada Eesti iseseisvust ja tagastada kõik Eestile kuulunud varad, Venemaal viibivad Eestlased said õiguse kodumaale tagasipöördumiseks.
![[object Object],[object Object],[object Object],[object Object]]()